“Minu soov on teha meie jaoks nähtav maailm nähtavaks ka pimedatele. Tahaks anda nägemise tagasi, kuid teen vähemalt nii palju, kui on minu võimuses,” ütleb kunstiõpetaja Kaire Olt.
Eesti Kunstiakadeemias nahadisaineriks diplomeeritud ja samas täiendavalt õpetajakoolituse saanud Kaire Olt töötab sellest sügisest Tallinna Kunstigümnaasiumis õpetajana ja kunstiakadeemias nahaosakonna galanteriimeistrina ning tegutseb tänavu juulis loodud mittetulundusühingus Kakora, kus hakatakse tegema kombatavaid raamatuid pimedatele lastele.
Pimedate kunstiõpetuse teemal kirjutas Kaire Olt õpetajakoolituse lõputöö, mida siin ajakirjanumbris ka tutvustame.
Nahakunstnik Kaire Oltiga (26) kohtusime esmakordselt 2005. aasta juunis. Sel hetkel hoidis Kaire peos vastvõidetud Kuldraamatu auhinda rahvusvaheliselt köitekunstinäituselt “Scripta manent III. Maailma parim asi”. Kunstnikud olid sedakorda saanud ülesande panna kaante vahele Sten Roosi nimelisele jutuvõistlusele kirjutatud eesti laste muinaslood. Kindlasti on Kairel laste hingeelu paremini mõista aidanud töökogemus pühapäevakooli õpetajana, samuti kolm nooremat õde-venda kodus.
Samal ajal sattus ta esimest korda nägema kombatavaid pildiraamatuid.
Imepliiats tegelikkuseks
Kaire kehastab endas kunstnikuks olemise saladust: vaatlemisoskus, süüvimisvõime ja põhjalikkus, ühtaegu vaikne ning järeleandmatu kirglikkus hetkel teoksiloleva suhtes, mis laseb unustada terveks päevaks isegi söömise – neid omadusi ei ole kõigile antud. Ta on kogu elu armastanud midagi oma kätega teha, juba päris pisikesest peale.
Ta meenutab hetke, mil sündis teadlikum soov olla kunstnik: “Käisime koos vanematega suviti ekskursioonidel – Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas. Ei mäleta enam, kus nägin esmakordselt tänavakunstnikke. Olin neist tohutus vaimustuses. Kui aasta noorem õde tahtis, et teda joonistataks, siis minul tekkis soov osata samamoodi joonistada. Hiljem tuli sellest ka jutuke imepliiatsist, mis oskas kõike väga hästi joonistada.
Kui kuulsin, et on olemas selline koht nagu kunstikool, hakkasin nuruma, et tahaksin sinna õppima minna, kuid ema arvates olin veel liiga väike, et Lasnamäelt Koplisse sõita. Enne kuuendasse klassi minekut 1992. aasta augustis viidi mind siiski Kopli kunstikooli. Oma otsust ei ole ma kunagi kahetsenud, võimalus kunsti õppida kaalus juba tollal minu jaoks kindlalt üles varase tõusmise ja pika koolitee.
Tõmblukuga kass
Tutvus pimedate maailmaga algas siis, kui Kaire ema asus tööle Eesti Pimedate Raamatukokku. Kaire: “Lastele mõeldud kombatavate pildiraamatutega puutusin esimest korda kokku möödunud aastal, kui Tallinna Puuetega Inimeste Kojas esitleti
esitleti Soomes tegutseva töörühma “Kaunis Kombatav Raamat” unikaalseid kombatavaid pildiraamatuid lastele. Mulle oli see situatsioon suureks kontrastiks – nägijatele lastele pöörame suurt tähelepanu, ka mina ise teen seda oma köitekunstitöödega, kuid teistmoodi lapsed on unustusse vajunud.
Kangast õmmeldud pildiraamatud on soomlaste idee. Alguse said need 1980ndatel, kui vanemad hakkasid küsima Celia pimedate raamatukogust pimedatele lastele pildiraamatuid. Kuni selle ajani “nägid” pimedad lapsed pilte alles koolis.
Soome kombatavad raamatud on tehtud käsitsi. Kangaga kaetud lehtedele on kinnitatud erinevaid materjale ja esemeid, samuti on raamatus tekst nii tava- kui punktkirjas. Raamatu juurde kuulub sageli ka kassett, millel on raamatu tekst, hääled ja muusika. Enamik neid raamatuid on koolieelikutele, mõni neist meenutabki pigem mänguasja kui tavalist raamatut. Eesmärk on äratada huvi raamatutes peituva informatsiooni ning elamuste vastu, samuti õpib laps tänu neile orienteeruma ja tõlgendama reljeefseid pilte. Kombatavate piltide järgi on lapsel kergem siirduda koolis kasutatavate paberist ja plastikust reljeefsete piltide vaatamisele ja punktkirja õppimisele – sõrmed on õppinud lugema ja kujutlusvõime tööle hakanud.
“Mulle endale jäi sellelt näituselt meelde raamat “Tõmblukuga kass”, millega seostus lapsepõlves kogetud soov nii mõnigi kord raamatu pildi sisse minna ja kõndida sealses maailmas. Nende raamatute puhul oleks justkui saanud see soov reaalsuseks – tõmmata kassi lukk lahti ja sealt välja võtta asju, millest kirjutatakse ja mida võis näha joonistatuna.
Eestis on selliseid raamatuid äärmiselt vähe, Eesti Pimedate raamatukogus seni ainult kaks. Põhiliselt on lasteraamatud ainult punkt- või helikirjas. Minu soov, olles nüüd Eestis loodud Kakoraga liitunud ja asunud tegema kombatavaid raamatuid, on teha meie jaoks nähtav maailm nähtavaks pimedatele. Tahaksin anda nägemise tagasi, kuid teen vähemalt nii palju, kui on minu võimuses,” nendib Kaire Olt.
Loe edasi Kodutohtrist...
