Anne Veesaar ammutab jõudu puhtast loodusest

Foto: Olga Makina

Anne Veesaar satub iga nädal Eestimaa kodudesse helendava ekraani vahendusel. “Õnne 13” on täiesti omaette pere, andes võimaluse justkui veel üht elu elada. Ettevõtliku naisena on Annel tegemisi-toimetusi aga rohkem, olgu selleks mõne teatritüki loomine või seto kooris laulmine.

 

 

Kohtume Anne Veesaarega Kristiine linnaosas asuvas restoranis. Esimese asjana märkab Anne seal kohe rohtliiliaid, mis on tema käe all sirgunud ja oma uue pesa söögikohas leidnud. Ehkki Tallinnas elab Anne juba kooliajast, tunneb ta oma juuri just Valgamaal, kus tal on vanemate kodu vahetus naabruses ka oma väike talukoht.

 

Puhta looduse rüpes

Valgamaale Karulasse sõidab Anne igal suvel kohe pikemaks ajaks. “Talv on kogu aeg nagu ettevalmistus selleks, et jõuab kätte juuni lõpp, juuli, augusti algus – suve süda. Aasta tipphetked jaanipäevast kuni augusti alguseni on maal. Kui mul ka on töid, siis sätin need võimalikult lähedale, et saaksin igal võimalusel Karulasse minna. Kaks suve olen saanud näiteks Tartus etendusi mängida. Olen siis ööseks isegi koju läinud,” jutustab Anne.

“Ma arvan, et maal on oma energia. Seal on veel kõik alles – looduse puutumatu oaas. Ma tõesti näen seal päris jaaniusse ja kägu hakkab kevadel kukkuma. Puhas loodus, kukeseen ja kivipuravik, Valdur Mikita jutud, mida ma väga armastan… Hommik algab linnulauluga. Oma kaevust võtan puhast vett, allikaveega pesen silmi.

Olen olnud New Yorgis, Torontos või isegi Stockholmis, kus üks väike veepudel maksab kaks eurot. Lihtsalt joogivesi! Siis ma mõtlen, milline väärtus on mul sellel kohal. Ma võtan kaevust värsket vett ja kallan kasvõi pähe! Osta meeletu summa eest vett tundub mulle lihtsalt üle mõistuse.”

 

Hoiab pere koos

Neid pilte sõnadega maalides tõdeb Anne, et tal oleks nagu kaks elu. Üks linnamelus oma kiireid toimetusi ajades ja teine maale tulles. “Nii kui ma istun autosse, et sõita Lõuna-Eestisse, siis juba lähen siit eemale ja ma tõeliselt naudin seda.”

Ent maale ei tõmba teda üksnes selle paiga vägi, vaid ka ema-isa ning sugulased, kes seal ikka ja jälle kokku saavad, et omavahel maast ja ilmast pajatada. “Minu vanemad on elus ja mul on väga hea meel, et saan nendega nii kaua koos olla. Isa sai detsembris 88 ja ema saab teatripäeval 86 (27.03 – E. K.). Ma alati mõtlesin, et sel on mingi seos, et minust peab saama näitleja,” naerab Anne.

Anne noorem õde elab perega Soomes, kuid omakeskis on ikka sätitud nõnda, et õde tuleks samal ajal maale, samuti Anne poeg oma naisega. “Siis tuleb külla võib-olla veel onupoeg ja tädi,” jätkab Anne. “Seal on selline kindlustunne. Paik, kuhu inimesed tahavad kokku tulla.

Päeval üritame teha tööd. Istutame metsa, niitmine käib söögi alla ja söögi peale, sest rohi kasvab metsiku kiirusega. Mingeid suuri ehitustöid… (Anne jääb korraks mõttesse.) Küll me võtame ka need ühel päeval ette! Õhtul aga istume ja räägime, kes mida aasta jooksul teinud.”

Selline põlvkondadevaheline suhtlus annab Anne hinnangul elujõudu ja säilitab huvi maailma vastu ka väga kõrges eas. Oma osa on seejuures traditsioonidel ja tähtpäevadel nagu jõulud, lihavõtted, jaanipäev.

Loe edasi ajakirjast…