Anne Velli aastas on 531 päeva

Foto: Olga Makina

 

Laulja ja omanimelise nukuteatri looja Anne Velli reedab oma kõige olulisema tervisenipi: “Peaasi et huumorimeel ära ei kaoks ja inimene naermist ei unustaks!”

 

 

Ma ei mäleta enam täpset aastanumbrit, millal me Anne Velliga esimest korda kohtusime, see võis olla 2002 või 2003. Annel oli äsja ilmunud plaat, mis kandis nime “Sinine lina”, ja me rääkisime temaga sel puhul ühe ajakirjaloo tarvis muusikast, elust ja armastusest. Sellest ajast on nüüd üksjagu vett merre voolanud, eelnimetatud ajakirjagi pole enam olemas. Aga Anne on ikka täpselt samasugune nagu toona. Teeb oma nukuteatrit, kirjutab laule ja näidendeid, annab kontserte. Astub lavale, teeb suu lahti – ja suur saal saab teda ääreni täis.

Kuidas ta seda teeb? Seda läksin küsima Kehrasse, kus Anne Velli nüüd juba neljandat aastat elab.

Kui lugejat peaks häirima, et küsimused-vastused on sinavormis, siis võtke vastu mu vabandused. Tundus võlts hakata ajakirjaloos teineteist ühtäkki teietama.

 

Millest see oleneb, et mõni on kõrge eani terav ja särav, aga teine vajub varakult lonti?

Anne Velli: “Paljud on öelnud, et nii kui 65 või 70 ette kukkus, tuli eluhoiakusse drastiline muutus. Ilmselt kuskil seal on inimese elus niisugune murdekoht, kus eluhuvi kipub ära kaduma. Samas on aeg ju kokkuleppeline mõiste. Kui keegi kreeklane või roomlane kunagi otsustas, et aastas on 365 päeva, siis – ega minul ei pruugi see nii olla. Võib-olla minu aasta kestab näiteks 531 päeva?

Ma kogu aeg nagu ootan midagi. Ma ei tea, mis asja – nii vanal inimesel peaks juba Liiva-Annusega väike kontraht tehtud olema, eks ole? Aga mina ootan, igal hommikul ärkan, silmad säravad – niisugune tunne, et midagi kindlasti veel tuleb.

Ma olengi üldjoontes sihuke lapsemeelne. Halb jookseb ruttu mu pealt maha, unustan selle ära, aga hea jääb hinge. Ja üldse, mis mul viga peaks olema? Lapsed (poeg Hendrik Sal-Saller ja tütar Jana Arendi – LA) on mul väga tublideks inimesteks saanud, sõbrad on toredad ja hoolivad, omaksed kõik käepärast, katus pea kohal, nälga pole päevagi kannatanud, king on jalas ja riie seljas – mis sa hing veel tahad? Paljut polegi hea tahta, inimene läheb siis tigedaks ja kadedaks.

Peaasi et huumorimeel ära ei kao ja ikka naerda mäletad. Ja side maaga on oluline. Maa, mets ja meri on need, mis tagavad rahu, selge silmavaate ja helge hinge.”

 

Mida oma tervise heaks peale naermise veel teed?

“Ma olen kogu teadliku elu ennast liigutanud, aga nüüd olen selles vallas päris süsteemselt toimetama hakanud. Talisuplust just ei harrasta, aga kevadest sügiseni käin iga päev ja iga ilmaga oma tiigis (Annel on maakodu Kehra lähedal – LA) suplemas, kuni suurte külmadeni välja. Kepikõndi teen nii palju, kui aega ja võimalust on, nädalalõpu juurde käib saun, vahel käin ka spaades.

Ja hommikuti katsun ikka 40 minutit võimelda. Mul on hea trennisüsteem, mille kunagi omandasin Kalju Saarekese trennides ja kus on koos nii pilates kui ka bodyjumping pluss veel igasugused spetsiifilised joogaelemendid. Püüan end vormis hoida ja energiat säilitada. Igatahes trepist käimine veel hingeldama ei aja.”

 

Loe edasi ajakirjast…