Britta Solli argine tasakaal ja heaolutunne

Foto: Olga Makina

 

 

“Jaatav ellusuhtumine ja positiivsus on toredad kõigile su ümber, kuid eelkõige sulle endale, sest hoiavad kõrge eani heas toonuses ja vaimu virgena,” sõnab Eesti Draamateatri näitleja Britta Soll (34).

 

 

Brittaga vesteldes ilmneb elutarkus, milleni paljud meist jõuavad oma elus märksa hiljem. Mõnel juhul koguni tagantjärele targana. Seda enam on õnn olla mõistlikult arukas ja mõtlikult ettenägelik juba nooremas eas. Britta on osanud sulatada oma tasakaaluka elu osaks tõdesid ja soovitusi, mis on paljuski igavikulised ja enamikule teada, ent jõuavad sellegipoolest liiga paljude argipäeva hilinenult või üldsegi mitte. Eriti kui need pole harjumuslikuks ja omaseks kujunenud juba lapsepõlves. Tema ise on aastatega aina enam mõistnud, kui palju ta on oma lapsepõlvekodust kaasa saanud, mõeldes sellele üha rohkem tänu oma kolmele tütrele: seitsmeaastasele Sofiele, nelja ja poole aastasele Elizele ning veidi üle aastasele Ameliele.

“Tajun väga selgelt ja näen päris ruttu vilju, mida olen ise kasvatanud. Kui ma vahel käitun nii, nagu ei peaks, siis võin kindel olla, et mõne aja pärast teeb mu väike tütreke midagi sarnast.” Britta rõhutab, et vanemad on lastele väga suureks eeskujuks eelkõige oma tegude, mitte vaid sõnadega. Tema on oma vanematelt saanud teadmise, mis on õige, mis vale. Omaks võtnud kindlad hoiakud ja suhtumised.

“Sellest ei saa alguses aru ja mingis vanuses võid teatud asjadele vastu vaielda, aga see jääb,” on ta üsna kindel. Ka igapäevased harjumused saab paljuski kodust kaasa. Näiteks hakkas Britta spordiklubides trennis käima just ema eeskujul ja nüüdseks on sellest kujunenud sportlik elustiil. “Minu töös on oma keha tajumine ja füüsiline võimekus väga olulised. Pean olema suuteline mängima ka füüsiliselt keerukamas ja nõudlikumas lavastuses,” sõnab Britta, kellele tähendab igapäevane liikumine teadlikku tegevust.

 

Trenni puhkama

Ka intervjuupäeva hommikul on ta juba tunnikese spordiklubis veetnud, naastes reipa ja rõõmsana. Trenni püüab ta jõuda vähemasti kolmel hommikul nädalas, leides, et ühe tunni päevast iseendale pigistada on täiesti võimalik. “Kui ma teatrisse täiskohaga tööle tagasi lähen, siis on ilmselt keerulisem tunnikest leida, aga praegu kuulub see aeg mulle.”

Trenni eelistab Britta poodides tuulamisele või kohvikus istumisele, keskendudes aina enam kehalise pingutuse kõrval vaimsele heaolule. “Käin erinevates keha ja meele treeningutes nagu Bodybalance, pilates, jooga. Olen mõistnud, et ei tohi oma ressurssi kulutada nagu varem, mil olin pärast rasket trenni läbi, sest mul on vaja veel terve pikk päev ja sageli ka öö vastu pidada,” avaldab Britta, valides rahulikumaid trenne, kus saab iseendale keskenduda, hingata ja lõdvestuda.

Lõdvestust peab ta sama tähtsaks nagu pingutust. “Seda teadmist mul varem ei olnud,” tõdeb ta, selgitades, et rahulikud trennid võivad olla samuti füüsiliselt keerulised. “Mida enam praktiseerida, seda rohkem suudad trennist maksimumi võtta. Hetkel on sageli just see osa päevast minu taastumise hetk. Lähen mõnes mõttes trenni puhkama,” nendib Britta, tundes end hiljem kodus lastega askeldades rahulikuma ja parema emana.

Igal võimalusel liigub ta ka värskes õhus. See kujunes harjumuseks esimese tütre Sofie ootuse aegu. “Nüüd olen ma Kadriorus kärutiire teinud seitse aastat. Rajad on sisse käidud,” naerab Britta, kes püüab õues olemise vajaduse ka lastele harjumuseks kujundada. “Loodan, et see jääb neisse, isegi kui vahepeal muutub diivan kodus mugavamaks. Võib-olla ma eksin, aga mul on hea uskuda, et liigutamine muutub füüsiliseks vajaduseks ja on loomulik osa elust.”

Britta rõhutab, et liikumine tagab tasakaalu- ja heaolutunde. Ta tunneb ennast paremini ja positiivsemalt. Ka kõik muu, näiteks toitumine, on siis rohkem tasakaalus. Sestap soovitabki ta igaühel leida see oma miski ja võtta päevast hädavajalik ajaviiv. “Istud kasvõi kivi peal, loed pool tundi või teed midagi, mis just sulle sobib, et väikest oma hetke võtta.”

Loe edasi ajakirjast…