Els Himma hinge tegi orelimuusika pesa juba siis, kui ta oli alles laps: “Mäletan selgesti esimest orelihelide kuulamist. Külmal lumisel talveõhtul võttis vend mind Toomkirikusse harjutamisele kaasa ja pani suurde pimedasse ruumi pingile istuma. Orelipuldil vilkus küünlatuli. Oli natuke kõhe, kuid orelihelid lummasid... Ja lummavad siiani.”
Missioon
Els Himma pere kaheksast lapsest on alles jäänud neli õde ja vend, kuid kohvilauajuttu alustame tema viie aasta eest lahkunud vennast – orelikunstnik Rolf Uusvälist, kellest nõukogudeaegsele keerulisele õhkkonnale ja raskustele vaatamata sai tippinterpreet, kuid keda täna ei saaks plaatidelt kuulata ilma õe missioonitundeta. Enese teadmata on Uusväli mängu kuulnud küll vist kõik eestlased – nimelt filmi “Viimne reliikvia” orelipartiides, kuid see on vaid piisk meres.
“Rolfi kontserttegevus oli väga laiaulatuslik ja huvitavate kavadega,” räägib Himma. “Peaaegu kõik Eesti orelid olid talle tuttavad, kuid ka suure liidu parimad katedraalide ja kontsertsaalide pillid, kuni Cavaillé-Colli orelini Moskva Konservatooriumi Suures saalis. Suur on ka kontserttegevuse lindistuste maht Rahvusringhäälingu fonoteegis. Kogu see vaimuvara on aga vanadel helikandjatel, mida enam ei kasutata. Heliloomingu üleviimine tänapäeva helikandjatele on väga aega- ja ressurssenõudev protsess ega olnud lootustki, et keegi teine hakkaks sellega tegelema.
Niisiis, tuleb tegutseda,” otsustas Els. Siit algaski Els Himma missiooni lugu, mille tõukejõuks sai kurbus venna ja tema elutöö pärast. “Eesti kultuuripinnas ei ole nii suur, lai ega uhke, et võiksime oma suurkujudel lasta unustusse vajuda,” arvab Els. Sestap lasi ta Rolfi hauale Kesklinna kalmistul valmistada Soome graniidist väärika hauamonumendi ning, haaranud produtsendiohjad, üllitas Uusväli loominguga kolm CD-d: Bachi “Orelimissa”, Mendelssohni 6 orelisonaati ja Bachi “Orgel-Bühleiniga”. Planeerimisjärgus on neljaski kogumik. Kõike paraku plaadistada ei jõua – seda on lihtsalt nii tohutult palju. Muusikateadlane Ivalo Randalu on öelnud: “Rolf Uusväli panus rahvuslikku kultuuriellu on hindamatu.”
Els Himma on olnud kaheldamatult väga populaarne muusik, aga oma venna nimega seoses keeldub ta seda väljendit kasutamast: “See sõna on sobimatu – ei vasta sisule. Rolf armastas muusikat, tegi seda, milleks ta oli loodud, täie pühendumusega. Ei hoolinud reisivaevast, Eesti külmadest kirikutest, vähesest tasust... Kõik muu oli teisejärguline – peale muusika ja oreli.”
Džässi esileedi
Sõbrad-tuttavad on Elsu juba tükk aega pinninud: “Kus su plaat on?” Els näitab venna plaate. Kuid varsti saab muusikamasinasse panna ka tema enda häälega CD – küll mitte uute salvestustega, vaid läbilõikena esitatud lauludest. “See kord on juba nii: koos vanade lugudega meenub inimestele palju toredat noorusajast.” Publikule ei ole Himma sugugi olnud kadunud. Ta tahab inimesi tänada selle eest, et teda ei ole unustatud – kutseid laulma tulla saab ta siiani. Lubadused esineda aprillis koos Tõnu Naissooga d˛ässiõhtul on antud ja repertuaariotsingud galakontserdil esinemiseks käivad. Lisaks sellele, et Els Himma on kandnud Eesti parima naislaulja tiitlit, nimetatakse teda ka Eesti esimeseks d˛ässlauljaks. “Juhtusin lihtsalt õigel ajal sündima,” naljatab Els. “Kodus kuulati ja mängiti põhiliselt klassikalist muusikat. Kui klaver vaikis, kuulasime raadiot. Tolleaegses elukitsikuses ja marsimuusika halluses oli kergendav kuulata vaba maailma elurõõmsamat muusikat. D˛äss oli popp, väga popp. Imetlesin selle harmooniat, põnev tundus see kõik, nii teistmoodi. Laulud panid unistama ilusast, helgest...”
Loe edasi ajakirjast...
