“Iga päikesekiir teeb mulle head”

Foto: Ille Aaviksaar

 

Kirsti Haabsaar (41) elab koos psoriaatilise artriidiga: see tähendab, et tal on nii nahahaigus psoriaas kui ka liigesehaigus artriit. Haigusega kohanemine võttis küll aastaid, kuid nüüd on ta oma tõvega kohanenud ning teab, kuidas olla temaga sõber. Kirsti on võtnud endale südameasjaks psoriaasist avatult rääkimise, et kõik oskaksid märgata haiguse taga ka inimest.

 

 

Kirsti lugu sai alguse siis, kui ta oli 13-aastane. “Ema pani tähele, et ma sügan tihti oma pead,” meenutab ta. Pead lähemalt uurides tundus emale, et lapsel on titekõõm. “Ta proovis toiduõliga kattu maha kraapida, kuid hommikuks oli kõik jälle tagasi. Siis selguski, et tegemist on psoriaasiga ja ma pean õppima sellega elama.”

 

Meeletutes kogustes salve

Mida aeg edasi, seda enam hakkas haigus levima ka kehale: küünarnukkidele, kätele, jalgadele ja põlvedele. Kahjuks aastaid tagasi ei osanud arstid Kirstit eriti aidata, kuna ka neil ei olnud veel palju teadmisi, mis haigusega üldse tegu on. “Veetsin peaaegu kuu aega haiglas, kus määriti mulle peale suurtes kogustes salve ja kreeme. Parimatel päevadel ilmnesid isegi paranemise märgid, pärast kodus tuli kõik tagasi.” Nii see algaski – üks tüütu psoriaasi ägenemise-taandumise nõiaring.

Hommikud algasid Kirstil tolmuimeja müra saatel. “Olin suutnud end öösel läbi une verele kratsida ja nahakoorikud maha tõmmata. Nii ma siis iga hommikut koristamisega alustasingi.”

Kirsti otsis abi ka alternatiivmeditsiinist. “Mul soovitati võtta männiekstrakti- ja meresoolavanne, neist oli isegi abi, kuid selle kõige juures tekkis endal tõrvapotitunne,” naerab ta.

 

Nii karastus teras

Teismeeas oli haigusega väga raske harjuda ja üleelamised oli suured. Kirsti loobus ravi paremaks toimimiseks ka oma ilusatest juustest. “Enne haiglasse minekut soovitas arst mul pikad juuksed maha lõigata, kuna rasvast salvi on väga ebamugav ja tüütu peast maha pesta. Nii saigi minust poisipeaga tüdruk.” Võib vaid ette kujutada, kui raske see ühele 13-aastasele tüdrukule oli! Kuid kõik see oli haiguse allutamiseks vajalik.

Salvitamised jätkusid kodus. “Peanahk oli nii hullusti haigust täis, et isegi lühikesed juuksed segasid salvi määrimist, ja nii saigi minust hoopis kootud mütsiga kiilakas.”

Tegelikult oli see kõik teismeeas tüdrukule tohutu trauma: ta tundis häbi- ja süütunnet, viha ning pidi kohati taluma teiste norimist ja kiusamist. “Aga see muutis mind aastatega väga palju tugevamaks,” kinnitab Kirsti. “Olen ise aga rõõmsameelne inimene – olen suutnud muredest jagu saada, ja kui vaja, ka ennast kehtestada.”

Vahelepõikeks: tänapäeval on olemas head peavedelikud, mida psoriaasihaiged saavad juukseid rasvaseks tegemata kasutada.

Loe edasi ajakirjast…