Insuldi taastusravi

Foto: Shutterstock

 

Insulti haigestub Eestis igal aastal üle 4000 inimese. Kuigi kõrgema sissetulekuga maades on isheemilise insuldi esinemissagedus ja ka sellesse suremus vähenenud, kasvab haigestumine koos elanikkonna vananemisega.

 

 

Insult ehk ajurabandus tekib tavaliselt vanemaealistel inimestel, kuid võib esineda ka noortel ja isegi lastel.

Insulti on põhiliselt kahte tüüpi:

isheemiline (80 protsenti juhtudest) – see toob kaasa veresoonte ahenemise, verevarustuse vähenemise või lakkamise mõjutatud piirkondades;

hemorraagiline (20 protsenti haigetest) – veresoonte lõhkemine ja vere lekkimine ajukoesse.

Kolmandik patsientidest taastub insuldist pea täielikult, kolmandikule jäävad eluaegsed neuroloogilised probleemid, mille tõttu kujuneb puue. Lisaks haigestunutele endile mõjutab insult nende perekonnaliikmeid ja teisi lähedasi, kelle õlule langeb tihti insuldihaige pikaajaline põetamine ja hooldus.

 

Kiiret abi ja kohe taastusravi

Insuldist rääkides pööratakse enamasti tähelepanu kiirele arstiabile ja haiglasse jõudmisele. Eestis hospitaliseeritakse aastas 4000-st insuldipatsiendist 3000 – meie kiirabi on võrreldaval tasemel Põhjamaade omaga ning enamik insuldihaigeid saab kiiret ja professionaalset abi.

Taastusravi ja patsiendi hilisemat hakkama saamist kogukonnas tähtsustatakse meil vähem. Tihti peetakse taastusravi ja hooldusravi ekslikult sarnasteks ravimeetoditeks ning taastusravi sanatooriumilaadseks heaoluteenuseks. See ei ole kindlasti nii: taastusravi on aktiivravi, millega insuldihaigel püütakse tekkinud neuroloogilist kahjustust võimalikult kiiresti ja tõhusalt vähendada, et ta tuleks igapäevaeluga toime nii hästi kui võimalik ja muutuks taas sotsiaalselt aktiivseks.

Paranemisel on kriitilise tähtsusega just esimese kolme kuu jooksul tehtav taastusravi, kuna selle aja jooksul on aju aktiivsem ja õppimisvõimelisem ning neuroplastilised muutused ajus kiiremad. Kuus kuud või aasta pärast insulti ei ole taastusravi enam nii tõhus ning ravist neuroloogilises mõttes enam rääkida ei saa, vaid pigem haige kohandamisest puudega inimese eluga.

Loe edasi ajakirjast…