Julgus muutuda

Foto: Shutterstock

 

Alateadlikud mõttemustrid takistavad meil end muutmast. Eriti raske on see aga puuetega inimestele. Mõnikord annab tõuke muutuseks praktiliste oskuste omandamine, mis aitab erivajadustega inimestel paremini teistega suhelda või isegi tööle minna.

 

 

Eestvedaja Anu Viltrop MTÜ Pro Civitasest on aastaid tegelenud inimestega, kellel pole elus hästi läinud, näiteks pikaajalised töötud. Nüüd aidati ühe projekti käigus ka erivajadustega inimesi.

“Rahvusvahelisest uuringust “Tean ja oskan” tuli välja, et mõned sihtrühmad ei ole väga head probleemilahendajad. Kogemustest järeldasime, et ka erivajadustega inimestel võib elu olla muutuste keskel keerulisem,” selgitab Anu Viltrop. “Täiskasvanute võtmepädevuste arendamise projekti raames proovitakse puuetega inimestel aidata arendada oma algatusvõimet, sotsiaalset ettevõtlikkust, enesega toimetuleku oskust ja ka õpioskust.

Keskendusime oma isiksusearengukoolitustes puuetega inimestele, just neile, kelle haridustase on madal: kesk- või põhiharidusega inimestele või mingil muul viisil elukestvast õppest eemalejäänutele; samuti inimestele, kes on ühiskonnaelus väheaktiivsed või passiivsed. Me julgustame neid edasi õppima, tööle minema ja iseseisvalt hakkama saama.”

 

Muutuseks vajalikud tööriistad

Meid ümbritseb palju erinevaid inimesi ja neil kõigil on isesugune võime pidevalt muutuva maailmaga kohaneda. “Mõnikord on palja silmaga näha, et inimene on erinev: ta kas ei näe, ei kuule või on ratastoolis. Aga maailm on palju mitmekesisem, sageli ei ole teiste inimeste vajadused ja mured meile paista ning seetõttu ei oska me nendega ka arvestada. Nii tunnevad nad tihti end halvasti – teatud olukordades imelikult või naljakalt,” räägib Anu Viltrop. “Nõnda tekkis meil mõte koos Eesti puuetega inimeste kojaga leida erivajadusega inimesed, keda aidata. Koolitajate abiga proovitakse neile anda niinimetatud tööriistade kogum, et nad saaksid paremini toime tulla.”

Tavaliselt on rühmas umbes kümme inimest, mõnikord veidi rohkem, teinekord vähem. “Koolitusel näeme, kuidas tekib grupidünaamika; kuidas nad hakkavad üksteisele oma lugusid rääkima, üksteist toetama. Me teeme nendega hästi praktilisi asju. Nad saavad katsetada, kuidas suhelda teistmoodi, kasutada teistmoodi käitumismustreid,” selgitab Anu Viltrop ja lisab: “Olen alati osalejatele öelnud, et me ei saa teie maailma või teid ennast muuta, aga me saame teile anda võimalused, vahendid ja oskused, niinimetatud tööriistad, millega saate elus edasi tegutseda.”

Loe edasi ajakirjast…