Kana ja muna kevadiselt

Mai Maser, toitumisteadlane
08.05.2015

 

Kevadine söök võiks olla natuke lahjem kui talvel. Linnuliha täidab hästi kõhtu ega tekita keskkohta "päästerõngast". Ka mõistlik munasöömine ei tohiks hirmutada ei ülekaalu ega kõrge kolesterooli korral.

 

 

Nii nagu Põhjamaades, on ka Eestis toitumissuundades antud eelistus linnulihale punase liha (sea-, veise-, lamba-, kitse- ja ulukiliha) ees.

Linnulihas on vähem küllastunud rasvu ja rohkem küllastumata rasvu kui loomalihas. Teaduslikud andmed kinnitavad, et punase liha söömise piiramine vähendab mitmete vähiliikide, 2. tüüpi diabeedi ja südamehaiguste tekkeriski.

Lisaks on soovitustel ka majanduslik nüanss: nimelt saastab loomakasvatus rohkem keskkonda kui linnukasvatus ning enamikus riikides on linnuliha loomalihast odavam. Kuid küsimus on ikkagi eelkõige selles, et süüakse liiga palju rasvast sea- ja loomaliha. Seega on asjakohane soovitus panna toidulauale lahjemat sea- või loomaliha ja mõnel korral nädalas asendada see kas kala või linnulihaga.

Linnuliha valik on suur. Meil süüakse enamasti kana- ja kalkuniliha, harvemini vutti, faasanit või pärlkana. Part ja hani on rohkem talveroogadeks.

 

Linnuliha: kanaliha

on valgurikas toit, mille rasvasisaldus on kuni 15% (koos nahaga), sealjuures kuni kaks kolmandikku kanarasvast koosneb küllastumata rasvadest.

Enamik kanalihas sisalduvast rasvast paikneb nahas. Kui nahk eemaldada, jääb rasva alles umbes 5%. Tasub teada sedagi, et heledas lihas on tumedast peaaegu poole võrra vähem rasva, kuid selles on ka vähem vitamiine ja mineraalaineid. Rasva on kõige rohkem seljatükkides ja koibades, vähem kintsudes ja rinnatükkides. Viimastes on aga kõige suurem valgusisaldus. Neid tasuks süüa eriti eakatel, kellel kipuvad lihased kõhetuma.

Kanalihas on väikeses koguses A-vitamiini ning pisut B-grupi vitamiine, mille hulgas domineerivad niatsiin ja pantoteenhape. Leidub veel püridoksiini (B6-vitamiin) ja kobalamiini (B12-vitamiin). Kanalihas on mineraalainetest mõningal määral kaaliumi, naatriumi, fosforit, tsinki ja rauda, vähe aga kaltsiumi ja magneesiumi.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid