Kartul on paarsada aastat meie toidulauda kaunistanud ja näljahädagi peletanud. Kõik väärtuslikud toitained on koondunud kartulis koore alla, nii et eelistada tasub mundris kartuli söömist, eriti koos köögiviljadega, sest nii saame aeglustada glükoosi imendumist ja pidurdada veresuhkrutaseme tõusu.
Esimesed andmed kartuli kohta pärinevad 13. sajandist Lõuna-Ameerikast, kuid kulus veel umbes viis sajandit, enne kui see maitsev mugul jõudis Euroopasse. Algul peeti kartulit loomasöödaks, aga peatselt sai sest lausa näljahädadest päästja. Eestisse jõudis kartul umbes 1740.–1750. aastatel.
Kartul on igati tervislik toit, kuid kahjuks selle tarbimine pidevalt väheneb. Kui varem söödi Eestis aastas inimese kohta üle 100 kilogrammi kartulit, siis 2015. aastal 88 kilogrammi. Praeguseks on see kahanenud 60 kilogrammini, mis teeb 3–5 kartulit päevas. Kartuli kasvuala on Eestis aina vähenenud – umbes viiendik vajaminevast kartulist tuuakse mujalt sisse.
Energiarikas ja toitev
Kartul on toitev: 100 grammi keedetud kartuleid – ligikaudu üks suur kartul – annab umbes 70–75 kilokalorit energiat. Võrdluseks olgu öeldud, et 100 grammi riisi annab 114 kilokalorit, maguskartul 118 kilokalorit ja makaronid üle 100 kilokalori energiat. Müüt, et kartul teeb paksuks, tuleb pigem sellest, et kaloraaži suurendatakse rasvaste kastmete ja energiarikaste lisanditega.
Keedetud kartulile annavad toiduenergia süsivesikud, milleks kartulis on tärklis. Kuna süsivesikutest peame saama umbes poole päevas vajaminevast energiast, ongi kartul selleks hea toit. Tärklis laguneb seedesüsteemis glükoosiks, see omakorda on esmavajalik ajule ja lihastele.
Süsivesikute hulka kuuluvaid vähem energiat andvaid kiudaineid on 100 grammis kartulis umbes 1,5 grammi – sellest ei piisa päevaseks vajaduseks, mis on 25–30 grammi. Seega vajavad kartuliroad kõrvale köögivilju. Kiudained on kartulis peamiselt resistentse tärklisena ning köögivilju juurde süües saame aeglustada glükoosi imendumist ja pidurdada veresuhkrutaseme tõusu.
Loe edasi ajakirjast...
