Kinoa toidab ja tervendab

Mai Maser, toitumisteadlane
05.06.2018

 

Kinoa on valgurikas kergesti seeditav toit, mis sobib ka gluteenitalumatuse ja tsöliaakia korral, kuna ei sisalda gluteeni.

 

 

Kinoa ehk Tšiili hanemalts on meil veidi võõras toiduaine, kuid tema kasvatamine kogub maailmas populaarsust. Kinoaseemned on hirsist veidi suuremad ja meenutavad maitselt pähklit. Kinoa ei ole teravili, kuigi näeb sedamoodi välja – ta kuulub ühte perekonda peedi ja spinatiga. Olenevalt sordist võivad seemned olla kas kollakasvalged, roosad, oranžid, punakad või mustad.

Teda kasvatati Lõuna-Ameerikas juba 6000 aastat tagasi – sealsete pärismaalaste jaoks oli kinoa kartuli ja maisi kõrval üks põhitoiduaineid.

 

Sisaldab rohkelt aminohappeid

Kinoa on valgurikas ning sisaldab olulisi asendamatuid aminohappeid, mis teeb ta seemned väärtuslikuks. Need tähtsad aminohapped on lüsiin, metioniin ja tsüsteiin, kuid on veel teisigi. Märkimist väärib ka kinoa foolhappesisaldus.

Enamiku teraviljadega võrreldes on kinoa tunduvalt valgurikkam – vaid speltanisuterades on veidi rohkem valku. Energiat annab kinoa ligilähedaselt sama palju kui hirss ja speltanisu, aga veidi vähem kui kruubid. Võib veel lisada, et kinoaseemned on rasvarikkamad kui kruubid või hirss.

Kinoa on kergesti seeditav toit, mis on toidulaual heaks vahelduseks; peale selle sobib ta gluteenitalumatuse ja tsöliaakia korral, kuna ei sisalda gluteeni.

Mineraalainetest on kinoas magneesiumi, rauda ja kaltsiumi (magneesium ja kaltsium on suhtes 3 : 1). Samuti sisaldab ta vaske, tsinki ja fosforit ning B2- ja E-vitamiini.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid