“Kõndisin kui klaasikildudel”

Foto: Shutterstock

Hanna (nimi muudetud) on paranev kaassõltlane. Ta teab, et haigusest ta ei parane, küll aga suudab seda nüüd kontrolli all hoida.

 

Hanna istus diivanil ja kuulis psühholoogi häält ütlemas: “Sa oled ilus! Peale selle, et sulle on antud kena välimus, oled ka hea ema ja tark naine.” Aastaid tagasi Hanna aga ise ennast nii ei tundnud ega näinud, ta lihtsalt ei uskunud öeldut.

 

Lapsepõlv alkohooliku peres

Hannal oli raske lapsepõlv. “Kasvasin alkohoolikust isa ja kaassõltlasest emaga. Lisaks elasid meie majas veel isa ema ja tema alkohoolikust abikaasa. Häbenesin koolikaaslasi koju kutsuda, sest kunagi ei teadnud, mis olukord kodus valitseb. Iial ei võinud teada, kas päeva lõpuks, kui koju jõuan, on ootamas rahulik kodune melu või vaikne terror. Kui ema töölt koju jõudis, hakkas isa tema kallal suvaliste asjade pärast närima. Näägutas ja näägutas. Vanaema elas teisel korrusel, nende riidusid kuulsin läbi seinte, kuid seal ma tihti ei käinud.

Meil polnud raha, et kodus remonti teha ja ajaga kaasas käia. Ema käis tööl ja kandis kõik elamiskulud, aga isale joomiseks ta raha ei andnud. Isa töötas ka, kuid tema raha kulus alkoholile.

Mäletan ennast kogu aja, mille lapsepõlvekodus veetsin, hoolitsemas, et kõigil pereliikmetel oleks kodus võimalikult hea olla. Olin alati valvel ja püüdsin nii palju kui võimalik vältida tülide tekkimist. Tundsin ennast süüdi ja pidasin end vastutavaks iga konflikti eest – seega pidin suutma neid ära hoida,” meenutab naine.

Hanna sõnul peetakse kaassõltlasi veidrikeks, lootusetuteks ja isegi hulludeks, et end halvasti kohelda lasevad ja mittetoimiva suhte juurde tagasi pöörduvad ning enesepiinamist jätkavad. Kaassõltlased võtavad enda kanda võimatult palju: pühenduvad liialt teistele, teevad asju teiste eest ära, hoolitsevad nende eest ennastunustavalt, neelavad alla alandusi ning annavad endast kõik, kuni on ise vihased, väsinud ja tühjaks pumbatud. Kaassõltlased on eksperdid hoolitsema kõigi ümbritsevate inimeste eest, samal ajal aga kahtlevad võimes iseenda eest hoolt kanda.

“Olen paranev kaassõltlane, mis tähendab, et haigusest ei parane ma kunagi, küll aga saan seda kontrolli all hoida. Alkohoolik teab, et on libastunud, sel hetkel, kui pudeli suule tõstab; töönarkomaan siis, kui avastab end hilisõhtul kontorilaua tagant, kuid kaassõltlasel ei ole abiks ühtegi käega katsutavat või silmaga nähtavat indikaatorit, mis annaks märku, et ta kõnnib vana rada.”

Loe edasi ajakirjast…