Kuldne hirss toidulauale

Foto:

Omapärase mõrkja maitse, kuid samas on ta tänu sellele hea kolesteroolitaseme normis hoidja.

Hirss on kasvutingimuste suhtes vähenõudlik ning kasvab ka veepuuduses, mistõttu on ta hea teraviljade asendaja soojades maades väheviljaka pinnase ja kuiva kliima korral. Kuna hirss on külmatundlik, siis meil hirsiterad avamaal valmis saada ei jõua.

Euroopas kasvatatakse seda peamiselt kariloomade söödaks, aga hirss sobib hästi ka inimtoiduks. Maailma vaesemates regioonides on ta oluline toitja ja energiaallikas.

Hirsil on mitu liiki, millest tuntuim on sorgo, mida kasvatatakse Aafrikas, Indias ja Hiinas. Sorgo talub hästi nii vihmast kui ka põuast kliimat. Hirsside hulka kuulub ka teff ehk Abessiinia lembehein; seda kasutatakse nii terade kui ka jahuna. Enamikul hirsisortidel on pöörised, mitte viljapead.

Hirsiterad on väiksed ja ümmargused, värvilt kas hallid, õlgkollased, punased, valged või punakaspruunid. Hirssi loetakse sõkalteraliseks, tema terad puhastatakse kestast ja saadakse hirsikruubid või hirsitangud, mida poodides müüakse. Kesti (sõklaid) kasutatakse enamasti patjade täidiseks ja nahahaiguste raviks.

 

Gluteenita hirsileib ei kerki

Hirsitangud annavad energiat 100 grammi kohta umbes 350 kilokalorit, mis on enam-vähem võrdne kruupide ja tangude energiahulgaga. Maisiga võrreldes sisaldab hirss rohkem valku ja tärklist ning vähem rasva. Valke on hirsis tagasihoidlikult (3,5 protsenti), kuid hirsivalk on parema aminohappelise koostisega kui nisu-, riisi- ja maisivalk. Siiski on temas vähe kaht vajalikku asendamatut aminohapet: lüsiini ja trüptofaani.

Teistest toitainetest on hirsis umbes 25 protsenti süsivesikuid, millistest on oluline osa kiudainetel. See teeb hirsist hea toidu kaitsmaks südamehaiguste, diabeedi ning vähi eest. Tänu kiudainetele imendub terades leiduvast tärklisest glükoos järk-järgult ja veresuhkur tõuseb aeglaselt, seega püsib täiskõhutunne kaua. Hiina meditsiinis on teada hirsi põrna tugevdav toime.

Hirss ei sisalda gluteeni, seetõttu sobib ta paljudele inimestele, kellel on gluteenitalumatus; selle puudumise tõttu aga hirsileivad ei kerki ja on lapikud. Hirsileibadel on eri rahvastel omad nimed, näiteks Etioopias valmistatakse lapikut injara-leiba.

Kuna ka sorgos gluteen puudub, tuleks sellest jahust tehtud tainale kerkimiseks lisada nisujahu. Muide, sorgost tehakse Aafrikas õlut ning Hiinas teisi alkohoolseid jooke.

Loe edasi ajakirjast…