Kullast kallimad mineraalid

Foto:

Organismile hädavajalike mineraalainete nimekiri on pikk. Kõige kindlam viis tähtsatest mineraalidest ilma jääda on ühekülgne või liiga napp toiduvalik.

Keemiatunnis pähe kulunud Mendelejevi tabel puutub meisse rohkem, kui arvaksime: tuttavad ained nagu kaalium, raud, magneesium, fosfor, vask, jood, seleen, tsink, kaltsium osutuvad organismi elutähtsaiks ehitusplokkideks. Kraane, ämbrit, ilutulestiku rakette või plekk-katust vaadates ei tule pähegi, et need sisaldavad inimorganismile hädapäraseid aineid. Üle 20 mineraalaine on organismile vältimatult vajalikud – ilma nendeta ei püsi inimese ainevahetus normaalsena ja organism hakkab kannatama mitmesuguste puuduste all.

Mineraalide nimekiri on seega pikk ja enamasti ei püsi nende ülesanded meeles, mõni tähtsam välja arvatud. Mineraalid on pärit maapõuest, kust need taimede kaudu loomadesse ja inimestesse siirduvad. Algainete võime võtta kõige eriskummalisemaid kujusid on imekspandav: neidsamu tähekombinatsioone võib lugeda nii väetisepaki, hernekoti kui ka vitamiinipurgi pealt; neid leidub mullas, organismides, vees ja mõnikord ka õhus.

Mineraalained ja mikroelemendid

Meile vajalikke algaineid nimetatakse mineraalaineteks. Et asi veel segasem oleks, räägitakse mineraalidest ja mikroelementidest. Niisugune jaotus põhineb sellel, kui palju neid organismis esineb. Mõningaid mineraalaineid vajame päevas sadu milligramme ja neid leidub organismi kogukaalus vähemalt 0,01%. Selliste mineraalide hulka kuuluvad näiteks kaltsium ja fosfor – esimest on 70-kilose inimese kehas tubli kilogrammi jagu ja teist üle poole kilo -, samuti magneesium, naatrium, kaalium, kloor ja väävel.

Osa mineraalaineid aga vajame hea tervise seisukohast väga vähesel hulgal ja neid leidub organismis vaid tibatillukeses koguses. Mikroelementide päevane vajadus on kõige rohkem mõnikümmend milligrammi ja kõige vähem mõni mikrogramm (ehk mõni miljondik grammist). Organismile elutähtsad mikroelemendid on näiteks raud, kroom, fluor, jood, koobalt, nikkel, tsink, räni, tina ja vanaadium.

Mõistagi leidub ka mineraalaineid, millel pole organismi talitluste seisukohast tähtsust või mis on organismile kahjulikud. Meditsiinis räägitakse raskmetallidest, mille all mõeldakse mõningaid inimesele ja keskkonnale kahjulikke metalle. Raskmetallid on näiteks elavhõbe, kaadmium ja plii, mis on suures koguses mürgised ja mõjuvad kahjulikult närvisüsteemile. Teisest küljest osa raskmetalle, nagu mangaan, klassifitseeritakse väikese sisalduse korral mikroelementideks. Kahjulikuks muutuvad nad suure koguse ja pikema mõjuaja puhul.

Loe edasi ajakirjast…