Oma liiges on kunstlikust etem, isegi kui see oleks teemandist. Ent kui oma on nii läbi, et ei lase enam inimese moodi elada, tuleb asemele panna kunstliiges. Seda kunsti valdab Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeediaosakonna juhataja ortopeed Andres Kööp hästi.
Liigesekulumuse ehk artroosi võimalikke põhjusi on ohtralt, paljusid neist veel täpselt ei teatagi. Üks on kindel: ainult vanus pole süüdi. Pole sugugi nii, et noor inimene hüppab tervete liigestega nagu hirv, vana aga muudkui valutab oma puusa või põlve. Küll on loomulik see, et aastate minnes kuluvad ka liigesed, kuid need ei pea sugugi häda tegema.
Pärilik soodumus ja mõistlik koormus
Kuigi liikumine kosutab liigese talitlust, on liigne koormus liig mis liig. Pikka aega on usutud, et näiteks jooksmine, eriti kõval pinnasel, põrutab ja kulutab liigest ülearu – parem teha kas või kiirkõndi.
“Tõepoolest, veel mõni aasta tagasi räägiti, et jooksmine ei ole liigestele soodne, kuid see ei ole tõenduspõhine jutt,” ütleb dr Andres Kööp. “Kellel ei ole ülekoormushaigusteks geneetilist eelsoodumust, võib joosta nii palju, kui tahab ja ükskõik kuidas – temal liigesekahjustusi ei teki. Kellel aga on pärilik soodumus, võib joosta ka kõige paremate tossudega ja pehmel pinnasel, kuid tal tekivad liigeseprobleemid ikka.”
See ei tähenda sugugi, et treenida võib ükskõik kuidas, olgu siis artroosi pärilik soodumus või mitte. “Loomulikult tuleb jälgida koormusi,” toonitab ortopeed. “Kui inimene on jõudnud teatud ikka, ütleme kolmkümmend pluss, ja hakkab järsku hullult treenima, on liigeseprobleemid kerged tulema. Ükskõik mis eas ei või koormusi tõsta äkitselt, vaid järk-järgult. Mida vanem on inimene, seda laugem see tõus peaks olema – noore organism on rohkem vastupidav, tema kudede elastsus on parem.”
Treeningut tuleb alustada leebelt
Et nii liigestele kui ka muudele organitele trenniga mitte liiga teha, soovitab Andres Kööp küsida nõu asjatundjatelt. “Kui keegi läheb kuskile treeningusse, peaks treener enne vaatama, mis konditsioonis inimene on ja mida ta on võimeline tegema. Ja ka inimene ise peaks aru saama, mida ta võib ja mida mitte ehk kuulama oma organismi häält.
Alustada tuleks ikka väga leebete tegevustega ja organismi tagasiside järgi treeningukoormust tõsta. Pole mõistlik kohe hakata jooksma näiteks 10 kilomeetrit. Võiks alustada tavalise käimisega, siis teha kiirkõndi, minna üle sörkjooksule jne. Ka tuleb leida endale sobiv rahulik maastik, kus ei ole väga palju tõuse.”
Enesestmõistetavalt on liigestele soodsam normaalne jalanõu ja pehme pinnas, mitte asfalt. Lumega muidugi eriti jooksmas ei käi – siis passib liigestele väga hästi suusatamine.
Loe edasi ajakirjast...
