Lõpeta muretsemine, hakka elama!

Foto: Shutterstock

Pidev enda süüdistamine ja muretsemine mõjuvad halvasti nii suhetele kui ka seedimisele. Kuid ära muretse, muretumalt elamist saab õppida ja harjutada.

 

 

Süütunne võib olla kas põhjendatud või liialdatud. Põhjendatud süütunne tekib, kui inimene on teinud midagi valesti: olnud isekas, solvanud kedagi või põhjustanud mingi pahanduse. Sel juhul on häbi ja kahetsus täiesti omal kohal – need tunded näitavad, et inimene on võimeline tundma empaatiat. Just süütunne paneb inimest oma käitumist muutma, kompromisse otsima ja vabandust paluma.

Liialdatud süütundega inimene ei pruugi olla midagi valesti teinud. Ülitundlikule inimesele pole samuti vaja midagi öelda, kui ta juba tunneb ennast süüdlasena.

 

Süüdlane juba sündides

Liigse muretsemise ja süütunde juured peituvad tavaliselt lapsepõlves. Kui last ei tunnustata ega aktsepteerita sellisena, nagu ta on, vaid aina süüdistatakse ja kritiseeritakse, sisendatakse temasse ebakindlust kogu järgnevaks eluks. Sellisest lapsest kasvab liialt muretsev ja ebakindel täiskasvanu. Aastate jooksul kasvab süütunne ja muretsemine justnagu suureks halliks tombuks, mis mõjutab käitumist ja tekitab stressi. Inimene muretseb pidevalt asjade pärast, mida ta on teinud või jätnud tegemata. Ta süüdistab ennast nii haigeks jäämise, õnnetuse ohvriks sattumise kui ka teiste inimeste tehtud vigade pärast.

 

Tunnista oma tundeid

Muretsemise ja enesesüüdistamise ringist tuleb välja murda, sest see võtab energiat, halvendab inimsuhteid, tekitab apaatiat ja stressi ning mõjutab negatiivselt kogu organismi. See võib küll võtta palju aega, kuid selle tulemuseks on uskumatu kergendustunne ja parem elukvaliteet.

Alustada tuleb oma süütundele otsa vaatamisest ja arusaamisest, et see on olnud osa sinu senisest elust.

Loe edasi ajakirjast…