Maailmaparandajast maalija Helina Tilk

Tiiu Talvist
08.03.2017

 

Pealtnäha on see täiesti tavaline maja Nõmmel. Salamisi aknast sisse piiludes saab selgeks, et päris nii see pole, sest kes ikka oma majas suure toa asemel põletusahje hoiaks. Ja kui toimeka perenaise kannul juba uksest sisse saan, lööb silme ees kirjuks.

 

 

Riiulid, töölauad, toolid, põrand ja kõikvõimalikud muud vabad pinnad on täis tasse, taldrikuid, klaase, seinaplaate ja igasuguseid muid vidinaid, millele esialgu nimegi ei oska anda. Enamik neist on endale eredavärvilised maalingud juba peale saanud, rühmiti on siin-seal näha ka sellist kraami, mis alles valge portselani süütuses oma uut nägu ootab. Ühes toas riiulitel on pehmetes hunnikutes lõbusate nägudega padjad ja muud kodutekstiilid. Ladu on maast laeni täis valmis kaupa, põletusahjude juurest tuuakse siia tasapisi lõplikult valmis asju aina juurde.

Mul on au olla külaline kunstnik Helina Tilga kuningriigis – portselanimaalimise töökojas.

 

Oma käega on kõige parem

Helina ise on selle melu keskel toimekas ja särav. 1990. aastate alguses, kui ta oli äsja lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala ja oma nime alt esimesi maalitud portselanesemeid turustama hakkas, oli tal abiks vaid paar inimest. Üks neist töötab tema firmas siiani.

"Ma ei teagi täpselt, palju mul siin nüüd inimesi tööl on – mõned on õpilased ja ma ei oska öelda, kas neid ka lugeda... No ütleme, et meil on tööl 16 inimest," lausub ta reipalt.

Juba enne kõrgkooli astumist sai Helina portselanimaali alal käe valgeks tollase kunstikombinaadi ARS portselaniosakonnas.

"Tegin seal kõige lihtsamaid töid, samas proovisin kõrvalt ka juba ise üht-teist luua. Nii juhtuski, et ehkki olin lapsepõlves unistanud hoopis raamatuillustraatori ametist, olin märkamatult saanud keraamika- ja portselanipisiku."

Ülikooli ajal jäi see pisik küll korraks varjusurma, kui noor kunstnik sai õpingute käigus proovida kõikvõimalikke tehnikaid ja žanre. "Lõpetasin kooli 1991. aastal, just siis, kui hakkasid tekkima arvutiga töötamise võimalused. Paljud mu kursusekaaslased töötavad siiani arvutitega, kuid mulle oli see siis ja on siiani kuidagi vastukarva. Mulle meeldib joonistada oma ideid oma käega."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid