Meie küla eit Ave Nahkur

Foto: Kaspar Saaremets

Kunstnik Ave Nahkuril sai jaanipäeval kaks kuud kodumaa kuuma päikese all. Nimelt elab Ave suved siin ja talveks kolib Hispaaniasse La Gomera saarele, kuhu ta juba mitu aastat tagasi rajas vahva kodu. Sellest, kuidas ta sinna rändas, on Ave kirjutanud ka lustakalt seiklusliku raamatu.

 

 

Kliimapagulane Ave Nahkur naerab, et tõi Kanaaridelt päikese ära, sest siin on olnud nüüd suve nii et küll kohe ja lõõmav päike paitab põski nagu lõunamaal, samas kodusaarel läks pärast Ave Eestimaale tulekut külmaks ja tuuliseks.

Kuigi kunstnikul on plaanis oma Eestimaa pikaaegne kodu, Raudoja kõrts, maha müüa, ta päris igaveseks kodumaa tolmu jalgelt ei pühi. Eestimaa suved on kaunid ja siinsed seene- ja marjametsad tõmbavad teda ikka ja jälle tagasi ning lõunamaa liigkõrvetav suvepäike talle ka ei sobi. Sõbradki ootavad külla. Nii et kui küsida, kus on naise kodu, vastab ta, et seal, kus ta parajasti on. “Tunnen end seal kodus, kus on tore olla. Seal ongi mu kodu. Ei pea olema geograafiline punkt, vaid koht, kus on äge, kus sel hetkel meeldib olla,” selgitab ta.

Ave ei ole sellist tüüpi, kes tugevasti maasse juurdunud ja esivanemate jälgedes astub. Kunstniku vaba hing ihkab avarust ja vabadust. “Olen rändhing, kes tuleb sinna, kus on tore olla, tekitab ägeda koha ja hakkab teisi ägedaid hingesid siis enda ümber kokku tooma.” Ta on kindel, et igast majast saab teha kodu ja igas paigas on võimalik enda ümber mõnus olemine luua.

 

Linn ahistab, maa inspireerib

Ave tekitab endale ägeda ümbruse kunsti ja oma loomingu kaudu. Ka tema puutöömees Imre ehk Imps on suureks abiks Ave loometuhinaid puusse raiuma. Kunstniku kodu ongi kaunistamas tema eitede temaatikaga naivistlikud maalid, millele on lisandunud ka Hispaania kodusaare loodust kujutavad pildid. Pintsli puudutust näeb nii trepil, kaminal kui ka kappidel ja seintel-lagedel.

“Maalimise abiga saan koha toredaks. Inspiratsioon tuleb mul taevast, loodusest, maast, metsast, puudest ja ikkagi inimestelt ka,” räägib Ave, kellele meeldib reisida, koguda ja talletada endasse ehedaid emotsioone ja kauneid vaateid ning neid siis edasi anda. Ave naasiski äsja Lõuna-Eesti tuurilt. “Sai kõik näod üle vaadatud,” muigab ta.

Naine ei kujutaks ette end suurlinnas elamas, sest tema õnn ja heaolu tuleb just maalähedusest. Ka tervis. “Minu jaoks see maalähedus on nii tähtis – lähed hommikul paljajalu õue, tunned maad läbi taldade, tõmbad universumit läbi pealae endasse, saad head energiat hingates värsket õhku. Linn ahistab mind.”

Tema ilu ja tervise pant on liikumine. Raudoja kodu lähedal on tal metsarajad ja Soodla veehoidla, kus end kastmas käia; Hispaania kodu ukse alt algavad mägised matkarajad, mis viivad alla ookeani äärde. “Liikumine, ujumine, värske õhk… Kere vajab liigutamist,” ütleb naine.

Ta liigutab end teadlikult, aga on õppinud ka oma keha kuulama ja tõuseb laua tagant püsti just siis, kui keha talle seda ütleb. “Tunnen, et jube kange on olla, siis tean, et kere ütleb: kao metsa! Või mägedesse. Loodusstiihia on mu ravim.”

Loe edasi ajakirjast…