Naerukajakas Monika Tuvi

Foto: Olga Makina

 

 

Kolme lapse ema, tantsutreener Monika Tuvi (40) on tõeline rõõmupall. Energiat ammutab ta mõnusast muusikast, tantsust ja toredatest inimestest ning kiirgab seda pakatavat rõõmsameelsust lahkesti edasi teistelegi.

 

 

Monika tantsijakarjäär algas 1998. aastal, kui ta astus lavale Eesti klubimuusika bändi Caater koosseisus. Tema talenti märkas Caatri asutaja ja liider Kalle Kukk, kellega Monika pikalt ka koostööd tegi.

Monika on rõõmsameelne ja naerab pidevalt, teda sobiks nimetada naerukajakaks – tantsu- ja fitnessiklubi Tantsugeen vana kooli tantsijate tiim saigi tänu sellele nimeks Tuvi ja Kajakad. Septembrist on töökad daamid juba täielikult tantsulainel, sest sügiseti annavad inimesed ikka igasuguseid trennilubadusi ja uue hooaja algus on hea aeg treeningutega pihta hakata.

 

Kardab vett nagu tuld

Monika ütleb, et sel kaunil Eestimaa suvel on ta nii palju puhanud, et vahel tunneb ta isegi natuke süümepiinu. Eesti uskumatu, ebareaalselt soe ilm hoidis rännuhuvilise Monika kodumail – muidu lendab ta lõunasse sooja või mööda ilma rändama. Tema lemmiksihtkoht on Ameerika, sest sealt saab ta enne uut hooaega energiat ammutada ja oma lemmiktantsutrennides käia.

Eestis puhkab Monika koos perega maakodus Otepääl. Kui sinna minna, tuleb jääda mitmeks päevaks, või kui töötempo lubab, siis nädalaks. “See koht on natukene liiga kaugel, et sinna väga tihti sattuda,” kurdab Monika. Järveäärne suvila on aga puhkuseks parim: Monika naerab, et on sel suvel päris pruuniks saanud.

Liigpalavad ilmad talle aga ei meeldi. “Muutun päikese käes täiesti teovõimetuks, pigem tahan varjus ja peidus olla. Lapsed ei saa minuga randa, kuna ma ei kannata päikest ega oska ujuda – kaks halba asja koos. Väga tahaks ujuda osata, aga hirm on vist suurem.

Praegu on hästi popp käia SUP-lauaga vee peal; ma vaatan seda ja tunnen, et meeletult tahaks ka proovida, aga mu veehirm on liiga suur. Mul on tunne, et upun isegi vestiga ära,” räägib muidu nii sportlik naine, kuidas ta siiani ei ole ujumist selgeks saanud. Reisidel on ta end küll ületanud ja vestiga snorgeldamas käinud, aga see on ka kõik.

 

Kolm vaprat lõvipoega

Monika vanemad lapsed on ujumisoskuse varakult omandanud ja noorim poeg läheb ujumist õppima sügisel. Lapsed Benjamin ehk Bennu (4), Samuel ehk Sam (9) ja Mac (21) ongi Monika jaoks need, kelle ümber kogu tema maailm keerleb.

“Mac nüüd teatas, et kolib koos pruudiga sügisest eraldi elama. Ma ei olnud selleks üldse valmis ja see tegi mind ikka väga kurvaks. Sam hakkas ka seepeale nutma, et miks venna läheb ära, ta on talle nii hea sõber.

Ma ei ole selleks valmis, kui lapsest saab täiskasvanu. Olen natukene selline kanaema, kes ei suuda lahti lasta, ja ma sureks vist südamevalu kätte ära, kui ta koliks kuhugi kaugele, näiteks välismaale,” räägib naine ja lisab kiirelt, et õnneks teised lapsed on veel pisikesed.

Kolme poja ema tunnistab, et alles paar aastat tagasi käis tal peast läbi mõte, et võiks olla üks pisitüdruk ka… “Aasta või kaks tagasi oli see veel nii hell teema, et kui keegi küsis või rääkis tüdrukbeebi teemal, tulid mul pisarad silma… Oleksin väga tahtnud üht tüdrukut ka, aga praegu olen leppinud. Ja no kolm last – lõvipoega – on ikka piisav. Hoidsin kaua beebiasju alles, lappisin ja vaatasin, kui armsad need on. Aga nüüd tegin lõpparve, andsin kõik asjad ära. Ei tule neid beebisid enam. Aitab.”

Loe edasi ajakirjast…