Andrus Kivirähk: naljamees, kes mõtleb tõsistest asjadest

Foto:

Kirjanik Andrus Kivirähk on harjunud, et teda peetakse meheks, kel alati nali varrukast võtta. Nii ei pane teda üllatama ka see, et erinevad väljaanded tema isiku vastu just naljakuus erilist huvi ilmutama hakkavad. Eestlastele meeldib ju, kui nalja saab!

Meie jutuajamise jooksul saab aga selgeks, et ehkki Andrus rüütab oma jutud ja lood tihti üsna omapärase huumori ürpi, mõtleb ja räägib ta tegelikult väga tõsistest asjadest.

Esialgu teeme aga selgeks ühe asja, mis on mind ja usutavasti paljusid teisi juba pikka aega vaevanud: kuidas käänata Andruse perekonnanime Kivirähk? Andrus naerab – ka see on küsimus, mis tema isikuga seoses igihaljalt esile kerkib. “Ise käänan oma nime nii, et jätan k-tähe alles, nii et siis Kivirähk : Kivirähki. Ma muidugi ei solvu, kui keegi mu nime teistmoodi kasutab,” sõnab ta ja lisab: “Vahel, kui mul on vaja iseenda kohta midagi internetist otsida, proovin isegi kõik variandid läbi: Kivirähi, Kiviräha, Kivirähu…”

Nali tellimise peale

Etteruttavalt võib öelda, et kogu meie jutuajamise vältel kerkib nii mõnigi kord kuklasse küsimus: millal mu vestluspartner tõsiselt räägib või millal ta lorijuttu ajab? Ega Andrus salgagi, et temas on alati peitunud üks paras humorist. “Oma kirjameheteed ma ju kunagi humoristina alustasingi ning pean seda siiani üsna auväärseks ametiks – Eestis ei ole neid mehi sugugi palju, kes suudaksid nalja teha. Ja ehkki eriti viimasel ajal kirjutan ka palju muud, pole ma oma humoristitööst siiani päriselt loobunud.”

Andrus tunnistab, et ta on mees, kes suudab nalja teha tellimise peale. “No nali tuleb mul ju tegelikult välja niikuinii, ja mis saab veel paremat olla, kui ma selleks ka tellimuse saan,” seletab ta ja nendib, et väga sünget ja tõsist teost oleks temasugusel mehel vist päris keeruline kirjutada. “Ei, ma võin kirjutada paiguti väga tõsiselt, aga naljakad kohad tulevad mul lihtsalt palju kergemini välja!”

Andrus on põline tallinlane, Mustamäe poiss. Koolis käis ta 32. keskkoolis, ja juhtus nii, et just tema kooliaastatel ei tegutsenud seal selle kooli vapimärgiks kujunenud teatriklassi. “Enne mind oli ja pärast oli, aga siis mitte.” Andrus arvab, et kindlasti oleks teatriklassis käimine tore olnud, sest teater pakkus talle huvi juba siis – aga kui juba kord nii läks, siis las läks.

Selle-eest kirjamees oli ta juba kooliajal kõva. Või vähemalt tollal ta ise arvas nii. “Oli selline tore huumoriajakiri nagu Pikker, kuhu kõik soovijad said kaastööd teha ning kus korraldati igal aastal koolinoorte jutuvõistlusi. Mina alati osalesin neil võistlustel ja kui muidu sain selliseid väiksemaid auhindu, siis viimases klassis olles õnnestus mul see lausa ära võita.”

Andrus tõdeb, et tollal oli eriti uhke tunne näha oma tööd ajakirjas äratrükituna ning see omakorda innustas edasi kirjutama. Nüüd arvab ta, et osalemine sellistel võistlustel andis talle juba küllalt noorest peast n-ö käsitööoskuse, kuidas head nalja kirja panna.

“Ma ei ole targu oma tolle aja lugusid nüüd üles otsima hakanud,” naerab Andrus ja avaldab, et tema mäletamist mööda olid need suuresti toonaste andekamate humoristide tööde järeltöötlused. “Alles siis, kui ma oma viimase noortevõistluse võitsin, tundsin ise, et olin saanud kuidagi ree peale.”

Loe edasi ajakirjast…