Nõmm-liivatee on üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid. Lisaks leiavad sellest lõhnavast ja kaunist ravimtaimest abi nii kõht, nahk kui ka liigesed.
Nõmm-liivateed (Thymus serpyllum) kutsutakse rahvasuus nõmmeliivateeks, nagu kõlab ka populaares laulus "Kauges külas": "...tühi rand ja nõmmeliivatee". Heale lapsele on antud muidki nimesid: liivatee, nõmmetee, kaetisrohi, mesilaselill...
Erinevalt aed-liivateest kasvab nõmm-liivatee looduslikult: liivasel mererannal, männimetsas, luidetel, loopealsetel.
Mõjuvõistlus sugulasega
Nõmm-liivatee sugulane on aed-liivatee (Thymus vulgaris), millel on ka nooblim nimi – tüümian. See pakub õieilu aias ja teeb toidud maitsvamaks. Maitsetaimena teda eelkõige kasutamegi, ent kogenud tarvitajate meelest on aed-liivateelgi oma ravivägi: olevat isegi kangem köha äravõtja kui tema looduslik sugulane. Seda võib ise järele proovida ja võrrelda.
Nõmm-liivateest tehtud tee on mõrkja maitsega, koduaia liivatee mekk aga on mahedam ja magusam, mistõttu võib seda ka niisama rüübata.
Erinevalt aed-liivateest sobib nõmm-liivatee ka väikelaste köharohuks, kuid sel juhul võta ürti ühe klaasi vee kohta poole vähem ehk üks teelusikatäis.
Tinktuuri tehakse küll värskest ürdist, kuid seda pole praegu kusagilt võtta. Kui valmistad seda kuivatatud õitest, lase tõmmata poole kauem – 20 päeva. Muidugi pole säärane tinktuur nii mõjus kui värskete õite oma, ent määrimine liigesevalu kindlasti tugevamaks ei tee.
Üheksa tõve vastu
Rahvasuus kutsutakse nõmm-liivateed ka üheksatõverohuks. Kas ta just nii võimas tegija on, ent tervisetoeks on ta mitmel puhul.
Et taim pakub eeterlikke õlisid, tõvebakterite hukutajaid, on temast abi eelkõige siis, kui ka veel kevade ootel hingamisteede tõbi piinab. Nõmm-liivateed peetakse üheks etemaks looduslikuks köhapeletajaks, ühtlasi leiavad lohutust valutav kurk ja nohune nina; kurgu kuristamiseks sobib lahjendatud tinktuur.
Loe edasi ajakirjast...
