Päikesekaitse a ja o

Foto: Shutterstock

 

Päikest ei pea paaniliselt kartma, kuid päikese käes viibides oleks tark end UV-kiirguse eest kaitsta. Kuidas seda teha, selgitab Veerenni tervisekeskuse Südameapteegi juhataja, proviisor Pärtel Relve.

 

 

Sooja päikese käes on hea olla, kuid kaitsmata nahaga päikese käes viibimine rikub tervist vähemalt sama palju kui lahtiste hõlmadega külma tuule käes viibimine. Kui viimasest võib saada külmetuse, mis tavaliselt peagi möödub, siis proviisor Pärtel Relve sõnul on päikesekiirte tekitatud nahakahjustus osaliselt pöördumatu, soodustades kortsude, sünnimärkide ja isegi nahavähi teket.

 

Ultraviolettkiirguse liigid

Selleks et päikesekaitse olemusest paremini aru saada, tasuks kõigepealt mõista ultraviolettkiirguse liike: UVA-, UVB- ja UVC-kiirgust. Mõnikord meeldib inimestele teha kiire lihtsustus, nagu oleks mõni nendest selgelt hea ja teine halb. Tegelikult asi nii lihtne ei ole: kõik ultraviolettkiirguse liigid toovad korraga kaasa nii tervist toetavaid kui ka kahjustavaid tagajärgi.

UVA-kiirgus on kõige pikema lainepikkusega ja tungib sügavale nahka. “Päevituse tekkimisel on põhiroll UVA-kiirgusel. Kuigi päevitus võib ilus välja näha, tuleb mõista, et naha pruunistumine ei ole otsene päikese mõju, vaid keha vastureaktsioon kahjustusele, mida UVA-kiirgus põhjustab. Keha muudab naha tumedamaks, sest tume nahk seob UVA-kiirgust, takistades natukenegi kiirguse tungimist sügavamale. Kahjuks ei ole see kaitse väga tõhus. UVA põhjustab pigmendilaike, naha enneaegset vananemist, silmakahjustusi, häireid immuunsüsteemis ja nahavähki,” loetleb proviisor.

UVB-kiirguse lainepikkus on lühem ja seepärast ei jõua see naha pealispinnast kaugemale. “UVB-kiirgus on peamine põhjus, miks nahk päikese käes punetama ja tulitama hakkab. Need protsessid toimuvad naha pealmistes kihtides. Kahjuks piisab juba pinnapealsest kiirituskahjustusest, et nahavähirisk suureneks,” räägib proviisor. Kui UVA-kiirgus on võrdselt intensiivne nii suvel kui ka talvel, siis UVB-kiirgus oleneb aasta- ja kellaajast, olles intensiivseim kella 11 ja 15 vahel.

UVC-kiirgus neeldub osoonikihis ja maapinnani ei jõua. Looduses seega UVC-d pole, aga vähesel määral eritub seda mõne protseduuri käigus, näiteks keevitamisel. Samuti võib UVC-kiirgusega puutuda kokku odavates ja vanaaegsetes solaariumites.

Pärtel Relve märgib siiski, et päikesekiirgusel on ka positiivseid tervisemõjusid:

võimaldab kehal D-vitamiini toota, mis on vajalik immuunsüsteemile ja luudele;

aitab reguleerida melatoniini tootmist, mis on vajalik korraliku unetsükli kujunemiseks;

tõstab serotoniini taset veres, mis tekitab inimesel head tuju;

aitab taastuda mõningatest nahaprobleemidest, nagu akne või psoriaas.

Loe edasi ajakirjast…