Pidamatus on suur vaev

Foto:

Paljud meedikud teavad, et uriinipidamatus on laialdane ja kasvav probleem – kogu maailmas kannatab pidamatuse all enam kui 1,9 miljonit inimest. Aastaks 2018 võib see number olla ligi 2,3 miljonit, prognoositi tänavusel Prahas toimunud ülemaailmsel inkontinentsuse foorumil.

Samas on pidamatus jätkuvalt patsientide hulgas tabuteema ning sellest mitterääkimine on viinud selleni, et probleemi ei teadvustata. Haigetel on seda raske tunnistada iseendale, omastele või koguni arstile. Mõni inimene ei räägi oma uriinipidamatusest isegi siis, kui temalt seda otse küsida – justkui see oleks tavapärane ega vääri mainimistki.
Üks ühine mure, mis Praha foorumil kõlama jäi ja millega enamik riike kokku puutub, on inkontinentsuse madal staatus riikide tervishoiuteemade loetelus. Nimelt on selle olulise teema osas nii tervishoiuteenuste pakkujad, patsiendid, hooldajad kui perekonnad üle maailma oma jõupingutustele vaatamata sunnitud võitlema limiteeritud ressurssidega.

Naistel sagedamini kui meestel
Uriinipidamatus on laialt levinud probleem (WHO uuringute andmetel kannatab selle häire all 8–10% elanikkonnast), mille esinemine sageneb vananedes. Väikses Eestis arvatakse uriinipidamatus all kannatavat 100 000 –120 000 inimest.
Uriinipidamatust esineb naistel kaks korda enam kui meestel. Tõsiasi on seegi, et nõrk põis teeb üha rohkem muret mitte ainult eakatele ja voodihaigetele, vaid ka noortele inimestele.
Väidetavalt kogeb 50% naistest juhuslikku ja lühiajalist uriinipidamatust. Üks naine kümnest kannatab regulaarse pidamatuse all. Neist üle 35aastasi on 15%, üle 65aastastest naistest kannatab uriinipidamatuse all 20%. Arsti juurde jõuab kõigest jäämäe veepealne osa.

Rasedus ja pidamatus
Suur roll uriinipidamatuse väljakujunemisel on raseduse ja sünnitusega seotud: suure sünnikaaluga lapsed, pikaleveninud sünnitus jms. Uriinipidamatuse teket seostatakse lapsepea survega vaagnapõhjale, mille tagajärjel vaagnapõhi lõtvub ja saab kahjustada.

Loe edasi ajakirjast…