“Ilma tegevuseta pensionipõlve ei ole ma siiamaani kasutanud ega taha ka. Minu unistus on: jätkuks mul nii palju energiat elu lõpuni, et saaksin endaga hakkama ja abistada ka teisi. Aktiivsus on elus püsimiseks hädavajalik,” ütleb 78aastane tallinlanna, endine tohter Evi Striž, kes töötab pangas kliendiabina.
Vanem naine pusis pangaautomaadi juures – kohe näha, et esimest korda. Proua Evi astus ligi ja julgustas:
“Teate, kui mina alustasin, siis kartsin ka neid automaate, aga nüüd võin juba teisi õpetada.”
“Aga ma olen ju nii vana!” kostis naine vastu.
“Kas võib küsida, kui vana te siis olete?” uuris proua Evi.
“Kuuskümmend seitse.”
“Mina olen seitsekümmend seitse ja saan hakkama. Saate teie ka,” ütles proua Evi.
“Aga mul on kõrge vererõhk,” leidis naine uue põhjenduse.
“Minul on samuti rõhk kõrge ja pean tabletti võtma...”
Muidugi sai naine aastatele ja rõhule vaatamata proua Evi lahkel juhatusel hirmust võitu.
Külma dušiga trennihommikud
Proua Evi hommikud on ühte nägu:
“Alati kell seitse teeb mu äratuskell tipp-tipp-tipp. Kassid magavad kõrvalvoodis ja käivad juba enne piilumas, kas ma liigutan silmi. Kui näevad, et olen ärkvel, hüppavad nad vupsti minu voodisse ja siis hakkame tegutsema.”
See tegutsemine pole lihtsalt ringutamine ja une silmast pühkimine, vaid käib juba aastaid kindla korra järgi.
“Kõigepealt võimlen voodis: teen harjutusi kätele ja jalgadele. 55aastaselt põdesin infarkti, pärast seda olin pool aastat tõbine. Tean, et vereringet on vaja aktiivsena hoida – kätetöö aitab südame vereringele kaasa.”
Kui pool tundi pikali võimeldud, teeb proua Evi rõduukse pärani lahti, ka talvel, istub voodi servale ning treenib jalgu ja käsi veel veerand tundi. “Kassid vaatavad mind imeliku pilguga, kui ma vehin. Siis panevad nad jooksujalu kööki, ja mina järele. Võtan kassidele lihaportsu välja ja annan krõbinaid või konservi. Endale teen pool liitrit kohvi, panen sisse sidruniviilu, suure lusikatäie mett ja peotäie rosinaid. Niikaua kui rosinad ligunevad, keedan putru, nüüd ju igasuguseid helbeid saada. Siis lähen pudru ja kohviga voodisse ning kuulan raadiost uudiseid.”
Kui see mõnus hetk on läbi, saab keha otseses mõttes sahmaka külma vett kaela.
“Käin igal hommikul duši all – vesi on nii külm, kui kraanist tuleb,” räägib proua Evi säärase enesestmõistetavusega, et ajab soojalembesele inimesele külmajudinad peale. “Ihu peab külma veega harjuma: käisin veel oktoobri alguseski Stroomi rannas ujumas. Võimelda ja karastada tuleb iga päev. Siis tekib igal hommikul selle järele vajadus, nagu soov putru süüa ja kohvi juua – hullemgi veel.”
Paksult võid koos režiimiga
Evi Striž töötas aastaid sanitaarharidusmajas peaarsti asetäitjana. Enamasti tohtrid oma tervise eest eriti ei hoolitse – kogu aur läheb teiste turgutamise peale. Doktor Striž ütleb, et temagi on teadlikult oma tervise eest hoolt kandnud alles viimased 15 aastat.
“Enne oli lastega palju tegemist, polnud aega oma tervisele mõelda. Minu mees põdes vähki ja vajas hoolitsust. Teadsin, et pean olema rivis, ja hakkasingi endalt režiimi nõudma. Teen hommikul putru, päeval ma ei söö. Kuid ainevahetuseks on tarvis vett: joon iga poolteise või kahe tunni tagant klaasi gaseerimata vett.
Kui viie-kuue paiku koju jõuan, teen endale midagi süüa. Öeldakse, et õhtusöök tuleb küll vaenlasele anda, aga ka halb režiim on parem kui ilma režiimita elu. Kui oled nii juba harjunud, siis lase aga edasi. Seejuures olen oma tavalises kaalus – paar kilo siia-sinna. Söön võid, mitte margariini, ja kõige parem toit minu meelest on sealiha kartulitega.”
Osa inimesi arvab, et tervis tuleb jumalast. Söö ja liigu, kuidas tahad – kui tõbi tahab tulla, siis see ka tuleb. Milleks veel vanemas eas ennast piitsutada!
“See on täiesti udujutt, sest mina usun, et palju sõltub iseendast, sellest, mida sa enda käest nõuad. Lihtsalt on vaja aktiivne olla. Lahendan iga päev hunniku ristsõnu, see teritab vaimu. Mina mingeid mälu parandamise preparaate ei võta ega kaeba väga mälu üle ka. Ainuke asi, et mõnikord ei tule nimed meelde. Vahel juhtun mõne vana tuttavaga kokku, räägime jutud ära, aga kogu aeg mõtlen, kes ta on. Siis äkki plahvatab ja nimi tulebki meelde. Aga eks meie välimuski ole aastatega muutunud...”
Loe edasi Kodutohtrist...
