Ruthi on võõral vaid tema tegemiste põhjal väga raske kirjeldada või määratleda. Koloriitne daam meenutab sürrealistlikult võimatut sümbioosi boheemlikust ise-olla-tahtvast kunstnikust ja kõigile-olema-pidavast disainerist – nagu kesktalve karges vees vastuvoolu hulpiv tulikuum jäätükk...
Võib-olla peavad asjast kaugelseisjad disainereidki kunstnikeks, ent vahe on tegelikult selge: üks peaks olema justkui vabahing, teine aga tellimuste kunstipärane, ent pragmaatiline teostaja. Mõistagi võivad ühes loojas peituda mõlemad pooled, aga disaineriks õppinud Ruthi fotokunstnikuks ümbersündimise magus valu kinnitab, et südamega enese vastu luua ei saa, ja kes jõuab sellele äratundmisele, kogeb rahulolu vaimustunud andumusest.
Tegelikult pole ta ju graafilist disaini kuhugi jätnud, aga fotosse võib Ruthi meelest püüda kõvasti rohkem elu kui mis tahes muusse kahemõõtmelisse objekti – ka seda, mida seal ei ole. “Fotograafias on palju avastada. Oleme koos Tiit Veermäega teinud palju fotolavastusi, mis ei ole liiga konstrueeritud ega ratsionaalsed.”
Ruth ootab headelt fotodelt irratsionaalset ilu, muinasjutulisust ja ka head re˛issööritööd. “Näiteks päikeseloojangus võib olla mõni hetk mingi teistsugune valgus, mida me muidu ei märka – see tuleb tabada ja tunne sisse panna.”
Muinasjutuline mõtlemine on Ruthile väga omane: kunstnik sai tuttavatelt isegi jõulunaise-tiitli, sest tegi rohkesti jõulukaarte, milles müstiline nostalgiataotlus on eriti selgelt hoomatav. “Mulle meeldivad vanad ja romantilised asjad, näiteks sinisest plüüsist albumid. Tihtipeale ei juleta neid soetada, sest seda ei peeta heaks tooniks. Aga mis sellest, et teised peavad labaseks kitiks – mulle meeldib.”
Tabamise ime
Niisiis, Ruth Huimerind püüab nüüd teha asju, mis pakuvad naudingut ka endale. Ruthi raamatu-, moeplakati-, kalendri-, plaadiümbrise-, reklaami- ja postkaardikujundustest õhkub sedasama ausust, mis fotodest, mille stilistikale, siiditrükis dekoratsioonidele, kostüümide õmblemisele, võtteplatsi vuntsimisele, poolfabrikaadi töötlusele, kollaa˛imistele ja graafilistele lisandustele kulunud ajutöö ja vaeva eest peaaegu keegi praegusel konveierajastul õiglasel moel küll tasuda ei suuda või ei taha, kuid punase peaga jäärapäine naine ei kavatse teha järeleandmisi kvaliteedile panustamises.
“Fotovärki olen oma kolmkümmend viis aastat õppinud Tiit Veermäe juures, kes on minu meelest Eesti parim fotograaf, geniaalne teoreetik ja praktik, olen talt saanud kangesti palju tarkust,” rõhutab Ruth. Fotograafialt nõuab kunstnik enamat kui hetke jäädvustamist ja on seetõttu skeptiline ka ajakirjapiltide tegemise suhtes: “Vaevalt et suudaksin täiesti võõra fotograafiga kaasa mängima hakata. Mu oma 16aastase tütre Saaraga on aga selge fun pilte koos teha!”
Loe edasi ajakirjast...
