Vahel tuleb ette, et meeli valdavad mitmesugused häirivad mõtted ja kujutlused, tekitades rahutust ja ärevust. Võib juhtuda, et hing ei leia rahu enne, kui on korduvalt kontrollitud, kas kõik tuled majas said kustutatud ja triikraud seinast välja tõmmatud. Kas tegu võib olla sundhäirega ning millal on põhjust abi otsida, sellesse aitab selgust tuua Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets.
"Sundhäire ehk obsessiiv-kompulsiivne häire on ärevushäire, milles on kesksel kohal sundmõtted ja sundteod. Sundmõte on korduv teadvusesse tungiv võõrana tunduv mõte, millest on raske lahti saada, hoolimata ärevust tekitavast toimest," lausub Andres Lehtmets. "Kui me räägime mõtetest või kujutlustest, siis tüüpiline on see, et need ei näi loomulikud või tunduvad ebasoovitavad. Väga sageli on selleks erinevad seksuaalfantaasiad, veidra või lausa vägivaldse sisuga mõtted ja kujutlused. Inimene ei taha neid mõelda, kuid mõtted tulevad iseenesest. Ta püüab neile vastu hakata, aga see ei ole üldjuhul eriti edukas. Sundhäire omadus ongi, et mida rohkem sellele vastu võidelda, seda tugevamalt hakkab ta tegelikult domineerima," selgitab psühhiaater häire olemust.
"Sundteod on enamasti sellised tegevused või tegevuste ahelad, mille eesmärk on vähendada sundmõtetega kaasnevat ärevust. Need on rituaalsed teod, mis on seotud kas kontrollimisega või mingisuguse konkreetse mustri järgimisega käimisel või mõne rituaalse tegevuse tegemisel. Kui seda mitte teha, siis läheb inimese ärevus nii suureks, et see on väga ebamugav. Ärevus väheneb järsult, kui sundtegu on tehtud. See jälle omakorda tugevdab sundhäire olemust ja nii tekib nõiaring."
Sundhäire segab elu
Rituaalsete tegude nimekirja võivad kuuluda pidev käte pesemine, asjade loendamine, kontrollimine, kas uks sai lukku või pliit välja lülitatud, esemete ritta seadmine. Inimesel võib nende toimetuste peale kuluda tohutult aega ja energiat.
"Päris sundhäire ikka segab elu, kui ta on piisavalt väljendunud ja inimene on selle tõttu vähem efektiivne," arvab psühhiaater. "Inimene võib näiteks pesta käsi mitu korda tunnis ja teha seda tavaliselt kaua ja põhjalikult. Selle jaoks, kes peab pidevalt käima kontrollimas, kas uks on kinni, on see üsna ebamugav ja raiskab palju aega."
Andres Lehtmets usub, et tegelikkuses on sundhäired päris levinud, kuid abi saamiseks pöördub spetsialisti poole vähe inimesi. Nad kas ei pea seda haiguslikuks, arvavad, et meditsiin pole võimeline aitama, või võtavadki seda nii olulise osana iseendast, et õpivad elama koos sellega. "Inimesed kohandavad väga sageli oma elu häire järgi ja nende jaoks see ei ole niivõrd haiguslik näht, kuivõrd osa nende minast," märgib doktor. "Kui on veel mingi arusaam, mis on depressioon või paanikahäire, ning nende kaebustega osatakse paremini arsti poole pöörduda, siis obsessiiv-kompulsiivne probleem tundub liiga veider. Esiteks on võltshäbi, et tegemist on millegi kummalisega, ja teiseks harjutakse selle häirega ära ning see on põhjus, miks abi ei otsita."
Loe edasi ajakirjast...
