Tikk kui märguanne

Foto: Shutterstock

 

 

Tikke ehk tahtmatuid liigutusi või häälitsusi võib ajuti esineda isegi igal viiendal lapsel, ometi ei tea vanemad alati, kuidas oleks õige nendele reageerida. Lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadti sõnul annavad tikid märku, et tuleb hoogu maha võtta.

 

 

Tikid võivad väljenduda õige mitmel moel – tõmbluste, liigutuste, sundasendite, häälitsuste, hüüatustena –, kuid neid kõiki iseloomustab hootisus, korduvus, ebarütmilisus ja tahtmatus. Eristatakse motoorseid ja vokaalseid tikke, need omakorda jagatakse lihtsateks (näiteks silmapilgutus, kaelatõmblus, köhatus) ja kompleksseteks (näiteks hüplemine, silpide või sõnade kordamine). Kestuse alusel liigitatakse tikid lühiajalisteks ja mööduvateks (esinevad neljast nädalast aastani) ning kroonilisteks (vältavad üle aasta).

Tikke on väga erineva raskusastmega, kusjuures raskeima vormi, Tourette’i sündroomi korral esinevad korraga nii motoorsed kui ka vokaalsed tikid ja seda pikema aja vältel. Arvatakse, et Tourette’i sündroomi esineb 0,5–1 protsendil koolilastest, seevastu mingit tikkide vormi on kogenud 10–12-aastastest lastest vähemalt 10 protsenti.

Tikid võivad avalduda kogu kehas, kuid sagedamini tuleb neid ette ülakeha ja pea, eriti näo piirkonnas. “Tavaline tikk ongi silmapilkumine, mingi väike näolihase tõmblus, köhatus. Üks väga ebameeldiv vorm on sunduslik rumalate sõnade ütlemine – need sõnad lihtsalt tulevad suust välja –, aga seda esineb harvemini,” kirjeldab Piret Visnapuu-Bernadt tikkide variantsust.

 

Annab märku pingetest

Tikke võib esineda juba mudilastel, aga eriti sageli tuleb neid ette algkoolilastel, samuti võib neid olla teisme- ja täiskasvanueas. Tihti esinevad need perekonniti ning ilmnevad iseäranis pingelisematel perioodidel. “Täiskasvanud ja suuremad lapsed tajuvad ise ka, et ülepingest, ületöötamisest, magamatusest annabki märku see, et silmanurk jälle pilgub. Et nüüd peab küll hoo maha võtma. Need on märgid, mida tuleks lugeda, mitte haigus, mida peab kohe ravima hakkama.”

Mõned lapsed on loomu poolest tikkidele altimad, näiteks need, kes kalduvad muretsema ja ka väikeseid asju hinge võtma. “Ka võivad tikid tulla siis, kui laps on enda suhtes väga nõudlik, perfektsionistlik. Kui lapsevanem või õpetaja annab sellele hoogu juurde, on samuti nõudlik või väga kiidab heade saavutuste eest, siis see lisab niisugust pinget. Algklassides on õpetaja suur iidol; kes tahab väga tema meele järele olla, see võib ka ennast väga pingesse ajada,” arutleb Piret Visnapuu-Bernadt, nentides, et sellisel juhul võib tasakaalu leidmine olla päris keeruline.

“Ei saa ju lapsele öelda, et ära tee nii korralikult – see on tore, kui inimene püüab ja pingutab, me ei saa seda ära nullida, öelda, et sellel ei ole tähtsust. Aga samas peaks laps kogema, et nii nagu ta teeb, ongi hästi; et keskpäraselt on ka hästi; et hea sooritus ei ole maailma kõige tähtsam asi, niisama võib ka midagi uurida ja avastada. Osa koole nüüd ikka liigub selles suunas, et lapse avastada tahtmist alles hoida.”

Loe edasi ajakirjast…