Armastatud näitlejanna Ülle Lichtfeldt arvab, et elus tuleb kõik head pakkumised rõõmuga vastu võtta - ja ootamatuste puhul ei maksa liiga närvi minna. Sest kui töö ja lõbu käivad käsikäes, jääb inimesel alati mängulust alles.
Päeval, kui Üllega kohtume, pole suvi veel alanud - aga läbi sünge vihmasabina ja heleroheliste lehtede on selle tulekut kahtlusteta tunda. Tegemist on tähelepanuväärse päevaga, mil Ülle ootab õhtuks teateid vanemalt tütrelt Barbaralt, kes on just jõudnud suveks teisele poole maakera Hawaiile. "Eks ma ole ise ka närvis," tunnistab Ülle. Sest hoolimata sellest, et tütar on juba küllalt suur, pole ta kunagi varem üksinda nii kaugel käinud.
Ja emasüdame rahutuses polegi midagi ootamatut. "Mu enda ema ootab samamoodi minult uudiseid, kui kusagile lähen," kinnitab Ülle naeratades. Kõigist aastatest hoolimata.
Noorem tütar Aleksandra aga on just lõpetanud esimese klassi kodukandis Kadrinas.
Suvi iseendale
Suve algus on iseenesest tore. Ülle ütleb, et see on üle kümne aasta esimene suvi, mil ta terve juulikuu vabaks võtab. Mis ei tähenda, nagu poleks suveaeg pikitud esinemistega. Vargamäe Mari roll sai küll Vargamäel ära mängitud juba maikuus ("See on missiooniüritus! Suunatud keskkooliõpilastele ja -õpetajatele, kes Tammsaarega tutvust tegema peavad."), juunis mängiti imelist "Noor-Eestit", kus Ülle kanda oli mõistagi Marie Underi roll ("Üks kõige suurepärasemaid rolle Eesti kultuuriloos!"). Augustis ootavad "Vabrikutüdrukute" etendused Kukruse mõisas. Ja siis vändatakse ka juba"Õnne 13" seriaali, mis vaatajaid talveks teleka ette naelutab.
Aga suvepuhkus käib Eesti moodi, ehkki puhkajaks on kaunis ja tuntud näitlejanna. "Neli vaba nädalat vähemalt - ma kohe mõtlen, kuidas ma selle küll vastu pean?" naerab Ülle. See võib ju meeldimagi hakata ja töömõtted sootuks eemale peletada! "Esimese nädala ma ilmselt ei saa arugi," arvab ta. "Teisel nädalal hakkan küllap tundma kummalist tühjust - kas miski on ununenud? Aga olen sellist puhkust lubanud endale juba mitu aastat, lihtsalt pean selle aja võtma. Mulle tundub, et meie, eestlased, elame igal elualal liiga tormilist elu, kulutame end tühjaks, ei oska aega endale ega oma perele jagada. Teada ju, mida äraaetud hobustega tehakse!"
Ülle lubab, et veedab suurema aja kodus Viitnal. "Värav jääb küll avatuks kõigile headele sõpradele. Ja ehk jõuame pisut pikemaks ajaks ka abikaasa kodusaarele, tema on ju pärit Kuressaare lähistelt, Kaali aladelt."
Andunud aednik
Ülle ei tee saladustki sellest, milline mõnus kohustus on koduaia pidamine. "Kui me üle kümne aasta tagasi Viitnale kolisime, siis mõtlesin, et mitte mingisugustki potipõllumajandust, mingeid peenraid ma ei taha. Ainult muru ja vanad õunapuud - need võivad seista, kuni jalapealt ümber kukuvad, seni poputan neid." Aga aed on aastatega arenenud. Laste jaoks sai vähehaaval võetud üks ja teine marjapõõsake. Maasikaid ei tahtnud Ülle kohe kindlasti, neid sai lapsepõlves tüütult palju rohitud: "Aga nüüd on muidugi maasikad ja tillikene ja porgand, isa abiga sai ka kartul maha pandud. Mõtlesin, et vähemalt roose ei tule! Nüüd on roosid ka. Kui käin aianduspoes või laadal, siis roosidest ma enam mööda ei saa. Kodus vaatan, et suur oivaline muru on kaetud peenarde ja klumpidega. Muru niites muudkui kirun, kui pean aga kurve võtma!"
Loe edasi ajakirjast...
