Väekas kitsepiim
Mai Maser, toitumisteadlane
09.01.2019

 

 

Värskel kitsepiimal lõhna ei ole, see tekib alles pärast seismist. Kitsepiim imendub paremini kui lehmapiim ning põhjustab harva allergiat. See sobib nii imikutele, eakatele, haigusest kosujatele, südamehaiguste põdejatele kui ka vähihaigetele.

 

 

Meie esivanemad asustasid karjakasvatajatena selle maanurga, kus me praegu elame – mäletsejate piim on olnud aastasadu meile väga oluline toidukraam. Looduslikud tingimused on andnud lehmadele piisavalt toitu ning me oleme harjunud jooma lehmapiima ja sööma sellest valmistatud toite. Seevastu kitsekasvatus ei ole Eestis väga populaarne olnud, kuigi on viimasel ajal üha hoogustunud. Hobuse- ja eeslipiima ei ole siinmail joodud, see on kasutusel lõunapoolsetes maades.

 

Värske kitsepiim halvasti ei lõhna

Kitsepiim tekitab paljudes võõristust oma eripärase, nii-öelda kitseliku maitse ja lõhna tõttu. Tegelikult ei ole värskel kitsepiimal lõhna, see tekib alles pärast seismist.

On teada, et lõhna annavad kitsepiimas olevad lühikese ning keskmise ahelapikkusega vabad rasvhapped, mille ühendid on hästi lenduvad. Nendeks on või-, kaprool-, kaprüül- ja kapriinhape. Vabade rasvhapete toimel suureneb piimas rasvade lõhustumine, mille tulemusena tugevneb kitsepiimale iseloomulik lõhn. Lenduvad rasvhapped lähevad ka kitsepiimast valmistatud toodetesse nagu juust, jogurt, või ja muu.

Nii kitse- kui ka lehmapiimast saadav energiahulk on ühesugune: 69–70 kilokalorit. Ka põhiliste toitainete sisaldus on sarnane. Kummaski on rasva umbes 3,5–4,8 protsenti, valgu üldkogus on aga 4,2–4,6 protsenti.

Kuid kitsepiimal on siiski mitu kasulikku toimet, mistõttu tasub seda proovida ja õppida ka armastama.

 

Sobib nii imikutele kui ka eakatele

Rasvadest on kitsepiimas ülekaalus küllastunud rasvhapped, vähem on monoküllastumata rasvhappeid ja vähe polüküllastumata rasvhappeid.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid