Kui kool algab, on lapsed nagu noored vasikad – pead laiali otsas, energiast tulvil. Millised õnnetused võivad lastega koolis juhtuda? Kuidas anda esmaabi peapõrutuse, nihestuse, haava, kukkumise korral? Selgitab kiirabivelsker ja MTÜ Rahvakoolitus Elu baaskoolitaja Margit Pärn.
Esimestel koolinädalatel kogunevad uued muljed ja sõpradega taaskohtumise rõõm hajutavad laste tähelepanu liikluses. Seetõttu peavad autojuhid ja täiskasvanud jalakäijadki olema septembri algul eriti tähelepanelikud ning hoolikad, et avariisid ära hoida
Kooliseinte vahel on lapsed veelgi elavamad kui tänaval. Tormatakse, hüpatakse, ronitakse, joostakse, tõugeldakse ja tõugatakse… Kui laps ise on loomult hoopis tagasihoidlik, võib ta rabelejatele juhtumisi ette jäädes paraku ikkagi viga saada.
Ohtlik ja ohutu peapõrutus
“Mürades võib laps täie hooga lennata peadpidi vastu seina või põrandat, tulemuseks võib olla päris tõsine peapõrutus,” hoiatab Margit Pärn. “Seepärast panen õpetajatele südamele, et kui laps on täie hooga kusagile vastu lennanud, siis tuleb sellest teavitada vanemaid. Et lapsevanem teaks õigesti reageerida ja talitada, kui lapsel tekib õhtul peavalu, iiveldus või oksendamine. Sageli hakkab laps paha enesetunde üle kurtma alles siis, kui kukkumisest on möödas mitu tundi. Kui lapsevanem päeval juhtunust midagi ei tea, võib ta ekslikult seostada neid tervisehäireid kooli alguse stressiga. Aga peapõrutuse korral peab laps olema lamamisrežiimil vähemalt 24 tundi, muidu võivad peavalud hiljem süveneda.
Kui laps oksendab pärast kukkumist vaid korra, siis võib vanem teda kodus jälgida. Oksendamise või muude kaebuste sagenedes on tingimata tarvis pöörduda arsti poole. Kui juhtub, et laps kaotab koolis kukkudes teadvuse või muutub uimaseks, siis tuleb tingimata ja kohe kiiresti kutsuda kiirabi. Tohtrite tulekuni peab laps jääma lamama sinna, kuhu ta pikali kukkus. Kannatanu peab lebama selili ja tema pead tuleks hoida kergelt kuklas, et hingamisteed oleksid vabad. Jalad võiks tõsta natuke üles, et aju saaks verd ja teadvus tuleks kiiremini tagasi. Lisaks sellele, et lapsed kukuvad peadpidi vastu seina või põrandat, tehakse ka sellist “nalja”, et püstiseisjale läheneb salaja teine laps neljakäpakil selja tagant ja lükkab seisja üle enda.
Vanemad peaksid kodus lastele selgitama, et õnnetustest tuleb kindlasti emale-isale rääkida. Samuti on vaja lapsele õpetada, et kui kaaslasel hakkab paha, siis tuleb ta panna kas või põrandale pikali ja kutsuda lähim täiskasvanu appi.”
Loe edasi ajakirjast...
