Üksteist aastat tagasi avastati Annika Merkinil (39) Hodgkini lümfoom ehk lümfisüsteemi vähkkasvajate hulka kuuluv haigus, millele on iseloomulik lümfisõlmede suurenemine. Raskest haigusest teadasaamine on paljudele hetk, mil elu saab hoopis teise tähenduse. Annikal kestis esialgne šokk kõigest veerand tundi, edasine oli tema jaoks juba projekt "Kuidas terveks saada?".
"2000. aastal külmetusin ja läksin arsti juurde. Kuna ma polnud seal ammu käinud, tehti igaks juhuks vereanalüüs ja kopsupilt. Esimene neist oli korras, kopsupildilt aga leiti mingi vari, mis liigitati alguses kilpnäärme alla ja hiljem kopsuvähiks peeti. Alles siis selgus, et tegemist on lümfisüsteemi vähirakkudega ning mind suunati Hiiule. Mul diagnoositi teise astme Hodgkini lümfoom. Leiti kaks kollet: üks kaelal ja teine rindkeres," meenutab Annika. "Otseseid sümptomeid selles astmes polegi. Tundsin ennast suurepäraselt, kui välja arvata väike külmetustunne. Onkoloogias arstid lausa naljatavad, et kui midagi vähihaigustest valida, siis võtaks just Hodgkini. Tervenemise tõenäosus oli juba tol ajal umbes 80 protsenti. Jah, 20 protsenti haigetest surid, kuid miks ma pidin ennast viimaste hulka arvama? Kui vähist teada sain, ei mõelnud ma kordagi sellele, et võiksin kuuluda viimasesse gruppi, vaid ikka esimesse. Mina võtsin seda kui projekti "Kuidas ellu jääda ja terveks saada?"."
Peale lümfisõlmede võib haigus haarata põrna, maksa ja luuüdi ning hilises staadiumis ükskõik millise elundi. Ravi sõltub sellest, kui kaugele on haigus arenenud, kuid tavaliselt tehakse peamiselt kiiritus- ja keemiaravi.
Annika peab väga oluliseks seda, kuidas vähist teada antakse. Milliseks ja kui pikaks venib hetk, kus elu pea peale pööratakse. "Sõnade valimine ja pausid ei loo just väga optimistlikku atmosfääri. Häälestatus peaks tulema eelkõige arstilt. Igasuguse ravi ja tervendamise puhul on kõige olulisem inimese enda arusaam, mida haigus endast kujutab ja millised on ravivõimalused, ning loomulikult arstide ja õdede suhtumine."
Pragmaatilisus aitas edasi minna
Pragmaatikud, kelleks Annika ennast peab, otsivad alati praktilisi lahendusi ja üritavad neid teoks teha.
"Muidugi oli algul õudne ja õõnes tunne, aga see kestis ehk kõige enam 15 minutit. Olen pragmaatik, mistõttu hakkasin kohe küsimusi esitama: oot-oot, mida see tähendab, mis on tervenemise protsent, milline on ravi ja prognoos, kaua ravi aega võtab? Järsku tekkis meeletu ellujäämissoov ja mängu tuli kaine mõistus. Võtsin kasutusele eraldi kalendri ja hakkasin sinna raviplaani üles kirjutama. Minu keemiaravi koosnes esialgu kuuest osast, millest iga etapp omakorda kestis 3 + 1 päeva ehk kolmeööpäevasele ravile järgnes aja möödudes ühepäevane keemiaravi. Pärast keemiaravi lõppemist lisandus veel kiiritusravi. Raviskeemist sai minu tavaelu üks kirjetest märkmikus, millega arvestasin ja mille järgi muud tegevust planeerisin. Tegelikult ongi väga oluline, nii palju kui haigus võimaldab, jätkata oma elu sellisena, nagu oled seda siiani elanud. Kõige hullem on see, et paljud ei oska sinuga enam suhelda ning kartus midagi valesti öelda või valesti teha hoiab inimesi eemal."
Loe edasi ajakirjast...
