Südametöö hindamiseks on välja mõeldud koormusrada ja veloergomeeter, kummalgi omad plussid ja miinused. Ehkki koormustestimist pakuvad nii spordiklubid kui spordimeditsiini keskused, elame seekord kaasa testijale liikuva lindi kõrval Põhja-Eesti Regionaalhaigla funktsionaaldiagnostika kabinetis.
Eelmise sajandi 60ndail mõtles ameeriklane Bruce välja meetodi, kuidas hinnata südame tööd. Järgides ameeriklaste printsiipi, et keegi ei osta ju autot enne kui proovisõit tegemata. “Kuidas aga hinnata patsiendi südant, kui see töötab rahuolekus? Südamele hakati andma doseeritud koormust ja vaadati, kuidas süda neis tingimustes käitub. Nii jõutigi koormustestini koormusrajal ehk liikuval lindil,” meenutab dr Meelis Vainu selle kaasaegse tippaparatuuri poole sajandi pikkust ajalugu.
Kuigi koormusteste tehakse ka spordiklubide juures ja spordimeditsiini keskustes (pühapäevasportlanegi peaks testima end enne treeningkoormuse valikut), oodatakse Põhja-Eesti Regionaalhaigla funktsionaaldiagnostika üksuses valdavalt haigla enda patsiente.
Et tegu pole lihtsalt jalutuskäiguga liikuval lindil, annab aimu seina ääres kapil seisev defibrillaator ehk elektrišoki aparaat, millega vajadusel südamele hädaabi anda. “Koormustest võib olla ohtlik,” teeb dr Meelis Vainu asja kohe algul selgeks. “Me ei tea ju inimese seisundit alati väga täpselt ja siin võivad tekkida rütmihäired, vererõhk tõuseb... Tegu on ikkagi provokatiivse testiga, kuhu inimesed tulevad pärast infarkti, enne või ka pärast südamelõikust. Räägime küll, mida peab tegema, aga mõni surub hambad kokku ja püüab end näidata paremast küljest, kui tervis lubaks... Aga see ei ole võistluskoht, ei ole Tartu maraton.” Igalt patsiendilt võetakse allkiri, et ta on selle protseduuriga nõus.
Ettevalmistus stardiks
Õde Lilia Nikolajeva kleebib patsiendi rinnale sini-valged elektroodid ja on ettevalmistusena enne mehe nahka puhastanud. “Need on väga kindlad kohad, kuhu elektroodid pannakse, et saada korralik ja puhas EKG ehk elektrokardiogrammi signaal, sest juba paar millimeetrit madalam sakk kardiogrammis võib viidata põetud infarktile,” seletab Meelis Vainu puust ja punaselt seda, miks on vaja meestel elektroodide-aluselt nahalt rinnakarvad raseerida. See on vahel tõusnud koguni nii ootamatuks ja ületamatuks probleemiks, et test tuleb ära jätta. “Eeldame ju, et kui inimene siia tuleb, siis ta ka teab, mis teda ees ootab. Ent on olnud juhtumeid, et mõni väga karvase rinnaga härrasmees pole selle protseduuriga nõus – on puhkus tulemas või muu põhjus.” Ka naised peavad testi tegema palja ülakehaga.
Kui elektroodide külge on kinnitatud juhtmed, tehakse rahuoleku EKG. Kui see on korras, saab patsient stardiloa. Dr Meelis Vainu näitab targa aparaadi monitorilt, kus hakkab jooksma liikuval lindil sammuja pulsinäit. Seekord peab test kestma seni, kuni jõutakse pulsini 164 lööki minutis – arvuni, mis sõltub patsiendi vanusest. (Arvutatakse nii: 220 miinus patsiendi vanus ja sellest veel 90%). “Tänane patsient on 37aastane. 9–12 minutit loetakse optimaalseks ajakuluks, mil süda saavutab oma submaksimaalse koormuse, antud juhul siis 164 lööki minutis. Kui patsient on selleni jõudnud, siis ütleme, et test on sooritatud korrektselt ja vastavalt reeglitele. Kui ta aga seda ei saavuta – väsib enne ära, ei jõua käia või on liigeseprobleemid, ei loeta testi korrektseks. Mis aga ei tähenda diagnoosi, vaid kirja läheb – mittediagnostiline.” Seda, et pulss ei tõusegi nii kõrgeks, kui on ette nähtud, juhtub dr Vainu sõnul väga harva – siis, kui tegu on infarktihaigega, kelle süda ei suuda nii suurt koormust taluda või kui patsient tarvitab vastava toimega ravimeid. “Ka sportlaste pulss tõuseb aeglaselt. Meil oli täna siin testil üks vanem härrasmees, kunagine edukas suusataja, tema ei saanudki oma vanuselist normi täis, sest ta on nii hästi treenitud, tema südamelihas on treeningute tõttu paksenenud ehk hüpertrofeerunud. Ka Andrus Veerpalu süda reageerib koormusele oluliselt aeglasemalt kui tavalise inimese oma.”
Loe edasi ajakirjast...
