Heidi Hanso naudib novembrikuist pimedust ja vaikust: "Hommikul vean lapsed kooli-lasteaeda, talitan loomad ära ja ülejäänud päev on minu!"
See "toas omi asju teha" teha tähendab Heidile, et lõpuks ometi on tal aega rahulikult arvutis oma telesaateid monteerida, mõelda ja kirjutada, ilma et hädapärased õuetööd taluaknast sisse pressiks. Sest olgu suvi või talv, Heidi elab praegu tempos, millele ilmselt enamik inimesi vastu ei peaks.
Suvel Tallinnas ei käi
"Olen oma elu korraldanud niimoodi, et alates mai keskpaigast, kui telehooaeg lõpeb, ma kuni sügiseni Tallinna ei tulegi. Suvel toimetan ainult oma taluasju: ehitan, tegelen loomade ja lastega ning võõrustan Pajuväraval turiste. Heidi hinnangul käis sel suvel Pajuväraval mitu tuhat turisti, ainuüksi avatud talude päeval pani end kirja 1365 inimest.
Päris hull arv inimesi oma kodus vastu võtta, aga ikkagi ei tasu talupidamine end ära – juba loomadele kulub märkimisväärne summa ja samas vajab ka maja pidevalt kõpitsemist –, seetõttu peabki Heidi sügisest kevadeni Tallinnas teletööd rabama. Ega ta selle üle kurda, sest teletöö on tema enda sõnul praegu just see, mis hinge toidab ja vaimu arendab.
Telemaastikul on Heidi askeldanud juba kaugelt üle kümne aasta. Kui enamasti on ta töötanud nii-öelda kaamera taga, siis praegu on ta teist hooaega Kanal 2 telesarja "Tuhat tervist" toimetaja. Sellest hooajast juhib ja toimetab ta samas telejaamas ka lemmikloomasaadet "Lemmikute lemmik". Lisaks teeb ta seal autorilugusid seikluslikku keskkonnasaatesse "Jälg", kirjutab siia-sinna kolumne, mõtleb kalaajakirjale kalaretsepte välja… ja haarab üldiselt kinni igast võimalusest, mis tundub põnev ja samas toob ka sisse. "Töötan sügise- ja talveajal mitmete meediaväljaannete jaoks täpselt nii pingeliselt, kui mul energiat jätkub," on ta endale piirid paika pannud.
Päris hea tempo on
Nädalas veedab ta praegu 1–3 päeva Tallinnas võtetel, seejärel sõidab Saaremaale, monteerib paar päeva kodus arvuti taga saateid, samal ajal loomade eest hoolitsedes ja lastega tegeledes. "Päris hea tempo on," naerab ta ise. "Aga ma armastan sellist elu: üks asi, mida ma ei talu, on rutiin. Ma ei taha tunda, et olen Saaremaal mere taga kinni. Naudin väga, kui saan telesse tööle tulles küüned korda teha ja meigi näole panna!"
Heidi sõnul on talle väga oluline, et ta karjääri mõttes pidevalt areneks. "Seetõttu olengi praegu vastu võtnud kõik telealased pakkumised, mis mulle tulnud on. Mulle näiteks on täiesti värske ülesanne saate juhtimine: kuidas ma tekste kirjutan, kuidas neid esitan. See kõik on mulle uus, huvitav ja tähtis."
Heidi tunnistab, et ta on üks neist, kes saab energiat sellest, kui tema ümber on palju sagimist ja rohkesti inimesi. "Talvel ju Saaremaal inimesi ei ole ning hakkaksin seal õige pea end kurva ja üksikuna tundma. Seetõttu naudin väga oma praegust ülikiiret elu ja loodan, et tervis sellele ikka vastu peab."
Tervisesesaatest tarkusi
Eesti praeguse ainukese tele-tervisesaate toimetajana oskab ta nüüd tähelepanu pöörata asjadele, mida ehk muidu sellises elutempos tähele ei panekski. "Teinud loo tööstressist, püüan nüüd hoolikalt jälgida, et minus ei tekiks läbipõlemise märke," sõnab ta.
Heidi on oma praegusele kodukanalile väga tänulik võimaluse eest just tervisesaadet teha. "Tervis on teema, mis mind väga kõnetab. Olen selline inimene, kes tervest eluviisist väga hoolib. Kui ise haigestun või lapsed haigeks jäävad, laveerin loodusravi, rahvameditsiini ja tavameditsiini vahel," jutustab ta ja tõdeb, et iganädalased kohtumised meditsiinispetsialistidega on samuti tohutult ta silmaringi avardanud.
Palun Heidil nimetada paar asja, mida ta tervisesaadet tehes on teada saanud ning mida ta kindlasti ise järgima hakkab ja teistelegi soovitab. "Sain teada, kui ülioluline on end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida. Olen rääkinud inimestega, kes on seda jubedat haigust põdenud, ja arstidega ning selle põhjal veendunud, et see vaktsiin peaks olema meil riiklikus vaktsineerimiskavas! Igatahes enda ja oma lapsed lasin ära vaktsineerida tänu sellele saatele."
Heidi on ka mõistnud, kui vajalik on lasta aeg-ajalt tervist kontrollida juba siis, kui viga justnagu midagi polegi. "Asi, mille kindlasti peagi ette võtta kavatsen, on see, et panen end töötervishoiuarsti juurde kirja – olen ju iseenda tööandja – ja lasen endale väga põhjaliku tervisekontrolli teha. Kord paari aasta jooksul põhjalik terviseuuring teha tagab teadmise, et kui mingi tervisehäda peakski hakkama kimbutama, saab niimoodi sellele õigel ajal jaole."
Telesari oma kodust
Kui lasteaias ja põhikoolis käis Heidi Saaremaal Orisaares, siis edasi läks ta juba Noarootsi gümnaasiumisse. Hiljem on ta jõudnud elada Rootsis, Inglismaal ja Küprosel, kuid kõikide välismaaperioodide vahel on ta ikka elanud Eestis. Kümme aastat tagasi kolis ta päriselt tagasi Eestisse ja seitse aastat tagasi elukaaslase Risto juurde Saaremaale. "Selgus tõsiasi, et Saaremaal elades on võimalik väga edukalt teletööd teha. Ma ei ole kummagi lapsega kodus emapuhkusel olnud – piltlikult öeldes monteerisin saateid, laps rinnal."
Kui Heidi ja ta elukaaslase teed lahku läksid, lepiti kokku, et Heidi uus elukoht peaks jääma 15 kilomeetri raadiusse nende senisest kodust. "Mõistsin oivaliselt, et töö mõttes oleks mõistlik kolida lastega Tallinna, aga laste pärast ja selle nimel, et neile isa lähedale alles jääks, hakkasime otsima kohta Saaremaal. Nii tuligi meie ellu imeline Pajuvärava talu, millest tegime koos lastega kaks hooaega saatesarja "Meie pere ja muud loomad"."
Kes ei mäleta või pole näinud, siis sari näitas Heidi ja tema laste esimesi aastaid talus, mis vahepeal vähemalt seitse aastat oli ostjat oodanud. Ehe maaelu koos maja taastamise melu, laste kasvamise ja loomade kantseldamisega meeldis vaatajaile väga. Heidi teada on see ainus tõsielusari Eestis, mida hooaegade kaupa siiani teles korratakse.
"Kui mulle sarja tegemise ettepanek tehti, olin õnnelik, et sain oma kodus tööd teha ja sealjuures ise valida, mida saatesse panna ja mida mitte. Saadud palk läks aga kõik kohe talu ülesehitamiseks," jutustab ta. Kogemustega teletoimetajana teadis ta ülihästi, millist negatiivset suhtumist tõsielusarjas osalemine võib kaasa tuua. Samas tunnistab ta, et saatele saadud positiivne tagasiside ja paljude vaatajate siirad kiidusõnad on pahatahtlikud märkused igal juhul üles kaalunud.
Maja, mis teda ootas
Heidi usub, et see imeline talukoht, mis jääb tema vanemate elupaigast vaid pooleteise kilomeetri kaugusele ning mida ta juba lapsepõlvest peale väga hästi teadis, ootas kannatlikult just teda ja tema peret. "Osta soovijaid oli seal käinud kümneid, sealhulgas ka kaks minu oma venda. Mingil põhjusel ei saanud kellelgi tehingust asja. Kui mina jõudsin maja vaatama, kulus kuus päeva, et leppida hinnas kokku, leida pereringist vajalik raha (endal mul seda ju üldse ei olnud!) ja tehing ära teha." Heidi usub, et selle maja vaimud on ta väga hästi vastu võtnud ja hoiavad teda ning tema peret ja loomi väga.
Juba eelmises elukohas olid Heidi ja Risto pidanud üpris palju erinevaid loomi ning neile külla sattunud inimeste pealt oli näha, et tegelikult on väga vaja paika, kus suhestuda meie tavaliste koduloomadega: kus kana sülle võtta, jänestele võililli anda või lammast kõrva tagant sügada. "Tahtsime juba seal luua sellise loomatalu, nagu mul praegu on. Tegime selle nimel väga palju tööd, aga meil oli samal ajal kaks väikest last ja veel väga palju muid kohustusi. Võib vist öelda, et sellega me oma suhte ära tapsime."
Võtame "natuke" loomi
Heidi on nii suur loomasõber, et omal ajal, kui ta veel Tallinnas elas, võttis ta linna kaasa ka oma hobused. Kui Pajuvärava elu koos Uma, Raju ja tollal seal elanud loomadega tänu telesaatele nii kuulsaks sai, et järjest ja järjest enam inimesi ukse taga käis, soovides kiigata, milline see taluelu tegelikult välja näeb, otsustas Heidi, et olgu, võtame natuke loomi juurde ning teeme uksed külalistele lahti.
"Natuke" loomi tähendab seda, et lisaks õues toimetavatele kahele pesukarule, kassidele, koertele, kitsedele, lammastele, hobustele, hanedele, partidele, merisigadele, jänestele, kanadele ja paabulinnule elavad tal toas veel Aafrika hiidteod, tuhandejalgsed, amadiinid, teemanttuvi, papagoid, madu, sisalik ja kindlasti keegi veel… Kuigi loomade arv kogu aeg muutub, arvab Heidi, et praegu peavad nad lastega hoolitsema kokku umbes 400 hinge eest. "Mõned loomad olen endale ise ostnud, aga väga paljud neist on minu juurde sattunud igasuguseid imelikke teid pidi, neid on mulle antud ja saadetud ning kui näen, et suudan mõnele hättasattunud loomale head kodu pakkuda, siis ma seda ka teen."
Raske algus hobusega
Selles, et Heidil üldse loomad on, on süüdi aga ta kõige esimene hobune, praeguseks 29-aastane Moskito. "Ja selles, et mul Moskito on, on süüdi minu isa, kes mulle lapsena otse näkku valetas!" põrutab Heidi naerdes ning jutustab: "Lapsena oli mul näo peal healoomuline hemangioom. Seetõttu olin ma hästi ebakindel ja tagasihoidlik laps, mind noriti palju.
Ühel hetkel hakkasin käima ratsutamas ja kuna see mulle väga meeldis, hakkasin ka endale hobust nuiama. Korjasin selle jaoks ise raha, käisin praamisabas herneid müümas ning teenisin nii palju, et sain osta hobuse, mille kohta olin lihtsalt lehes kuulutust näinud. Hobune toodi veoautokastis koju, aga ta oli täiesti metsik! Ma kukkusin ta seljast nii palju kordi maha, et anusin isa: müüme ta maha, ma ei julge tema selga enam minna!"
Isa ütles, et tema on ülikoolis ratsutamas käinud, võttis hobuse ja hakkas temaga ise metsas sõitmas käima. Siis tuli koju, pani toona 11–12-aastase tüdruku hobuse selga ning hästi tasapisi said Heidi ja Moskito sõpradeks. Alles palju aastaid hiljem, kui Heidi oli koos oma hobusega kinni pannud nii mõnedki ratsavõistlused, tunnistas isa, et alati, kui nad hobusega metsas ratsutasid, viskas hobune tedagi lugematuid kordi maha. Mees polnud lootnudki, et temast kunagi taltsas loom saab, aga ometi kinnitas ta Heidile, et Moskitost saab suurepärane sõber ja kõik on võimalik. Ilmselt mõistsid toona pedagoogidena töötanud vanemad hästi, kui vajalik on ühele ebakindlale lapsele sellise suure looma tugi, ning loomulikult oskab naine seda nüüd väga kõrgelt hinnata.
Pere on see, mis jääb
Heidi tunnistab, et perekonna tugi on talle ka praegu väga tähtis. Tema vanematel on kokku kuus last ja nüüdseks on jõuluõhtul Hansode pere laua taga juba ligi 40-pealine seltskond.
"Oleme kõik väga tugevad isiksused ja kuigi me ei ole kaugeltki alati kõiges ühel meelel, saame kõik küsimused omavahel huumori ja eluterve sarkasmiga pooleks läbi arutatud ja diskuteeritud," räägib Heidi ning lisab, et ta on just kodustelt saanud kaasa teadmise, et pere on elus number üks. "Muud suhted elus tulevad ja lähevad, aga sinu pere on see, mis jääb," ütleb Heidi, kelle sõnul annab ta seda arusaama edasi ka oma lastele.
Uma ja Raju, kes intervjuust ka kogu aeg omal moel osa võtavad ja ema vastuseid omakeskis kommenteerivad, kinnitavad seda kui ühest suust. "Jah, Heidi räägib seda meile kogu aeg," ütlevad lapsed, kes kutsuvadki oma ema lihtsalt Heidiks. "Nii on lihtsam," leiavad nad. Samas tunnistab Uma, et kui ikka midagi on emalt vaja välja nuiata, siis kutsuvad nad Heidit emmeks ka.
Kui sa valmis oled!
Kui küsin, mida Heidi ja tema pere võiksid teha kümne aasta pärast, siis mõtleb ta pisut ja ütleb: "Tead, ma pean sellega olema üpris ettevaatlik, sest kõik, mida ma ette mõtlen, varem või hiljem ka tuleb. Kümme aastat tagasi otsustasin, et tahan teha ainult neid asju, mis mulle endale meeldivad. Praegu ma seda teengi: Pajuvärava ei ole mulle elukoht, vaid elustiil, ning teletöö kogu oma loominguliste inimeste kompotiga on nii äge ja arendav!
Aga ma väga loodan, et siis olen majanduslikult nii kaugel, et ma ei peaks kogu aeg raha pärast muretsema. Tahaksin, et mu elu oleks stabiilsem, et elutempo ei oleks kogu aeg nii kiire. Soovin, et saaksin rohkem reisida. Loodan, et mu talu on alles ja korras, aga ma ei luba, et see on siis veel rahvale avatud, sest tahan teha kõike ainult nii kaua, kuni see mulle endale midagi annab.
Kui praegu on mulle kõige tähtsam, et oleksid head suhted oma perega, lastega ja laste isaga, siis kümne aasta perspektiivis olen kindel, et niikuinii tuleb minu ellu uuesti püsiv suhe ka! Praeguseks olen nii kaugel, et ma ei defineeri end enam läbi suhtestaatuse, vaid ajan oma asja ja olen ülirahul. Aga kui peaks tekkima keegi, kes mind koos kõige sellega suudab taluda ja lausa armastada, siis oleks see suureks boonuseks. Nii et ootame huviga – kõik maailma asjad on võimalikud, kui on õige aeg ja kui sa nendeks valmis oled!"
