Ingridi lapsepõlv möödus Palamusel ning ta kiidab, et seal oli väga mõnus kasvada. Tema isa oli suurepärane kokk ning sünnipäevi tähistati ikka kas jänese- või pardipraega. Alles hiljem selgus, et hella hingega isale oli loomadelt elu võtmine tegelikult väga raske ning mees poetas seda tehes pisaraidki.
"Tol hetkel lapsena hõrku jänkut mäludes ei osanud ma kuidagi arvata, et see on sama pikk-kõrv, keda ma just alles nunnutamas käisin. Mu isa ajas neid asju seal kuidagi salaja," meenutab ta.
Nüüd on nii Ingrid kui ka tema abikaasa Andres Dvinjaninov loomade suhtes samamoodi hella hingega.
"Kuigi Andres on jahimees, siis teda tundes võib kitsepraest unistama jäädagi," ütleb Ingrid. "Me kiindume mõlemad loomadesse väga ning seetõttu ei kasvata me neid ka endale söögiks. Kuna tänapäeval on poes kõik saada, siis pole selleks ka otsest vajadust."
Palamuse aegu meenutades imetleb Ingrid siiani, milline imeinimene oli tema ema – erakordselt töökas ja kuldsete kätega naine, kes kasvatas üles kolm last ning õpetas koolis matemaatikat, inimeseõpetust ja rahvatantsu. Lisaks lüpsis ta mitu korda päevas lehma ja õmbles riided kogu perele.
"Ta oli nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes ega sallinud looderdamist. Iga päev koostas ta pereliikmetele tööde nimekirja ning endale seda tehes jätkab ta seda traditsiooni tänaseni," räägib Ingrid.
Hulljulge ja ohutundeta neiupõlv
Koolis oli Ingrid väga aktiivne ja osales kõigil üritustel. Rahva- ja peotants, laulukoor ja spordivõistlused, lisaks oli tal suur huvi kõiksugu võrride, motikate ja autode vastu.
"Olin väga poisilik tüdruk ning meenutasin olemuselt Tootsi, kes on "Kevade" raamatust tuntud oma valkjaskollaste juuste ja viltuse ninaga. Kuna meie peres autot polnud, siis nuiasin pidevalt mitmetelt mootoriomanikelt, et pisutki sõita saaks. Ja sain ka!
Täna mõtlen hirmuga tagasi, kuidas mul toona riskijulguse ja adrenaliini tõttu kadus igasugune ohutunne. Kui ma nüüd oma teismelist tütart Inderlit liiga kiivalt kaitsma ja kontrollima hakkan, pean ikka ja jälle meenutama, et see tekitab ainult trotsi ja ega keelamise tõttu midagi tegemata jää."
Tahtis saada kehalise kasvatuse õpetajaks
Kooliajal ei mõelnud Ingrid kordagi, et temast võiks tulla näitleja. Pigem tahtis sporti armastav tüdruk saada kehalise kasvatuse õpetajaks. Ema ja õde arvasid aga, et just näitlemine võiks olla Ingridi amet.
"Kuidagi ma nende survele allusin ja Viljandisse proovima läksin. Imekombel sain sisse ja olen juba 24 aastat seda tööd teinud. Vahel on mul siiani keeruline mõelda endast kui näitlejast – pean end oma tagasihoidlikkuses siiski pigem harrastajaks," mõtiskleb ta.
Hasart ja huvi näitlemise vastu tekkisid Ingridil alles Viljandis õppides.
"Alguses olin ma sellest maailmast ikka väga kaugel. Teatris käia meeldis mulle küll väga, aga lavale ma ennast ei mõelnud. Pansot vist teadsin, aga ega nime ja nägu kokku viinud ning Stanislavskist polnud aimugi. See maailm, mis koolis avanes, oli ikka ääretult põnev."
Pärast TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist kolis Ingrid Tallinnasse ja läks tööle Eesti Nukuteatrisse. Ta meenutab, et noorena oli Tallinnas elada päris tore ja tundus, et kõik on võimalik.
"Samas ei ole minus seda linnatüdrukut. Linn väsitab. Tallinnas elades ma seda nii väga ei tajunud, aga nüüd seal käies tunnen, kuidas energia voolab must välja ja koduigatsus on kohe kohal," lisab ta.
Elu maal kui katedraalis
Juba põhikoolis tekkis Ingridil harjumus iga pühapäev kirikus käia. Liturgiad olid tal peas ja eriti armastas ta laulda. Samuti pakkus kirik suurt tröösti hiljem, kui elu keerulisemaks läks. Nüüd aga satub ta kirikusse harva.
"Minu katedraaliks on saanud maa, maja ümbritsevad põlispuud, vaikus, mets, silmapiir ja taevalaotus. Ma armastan maaelu ja saan oma jõu maast. Loodus kingib tagasi ja veab täiesti nähtavat niiti möödunud põlvedega: maavanaema toakask, mis on minust vanem, aga õitseb nagu noor neiu; linnavanaema moonid, mis laotavad ennast peenras üha laiemini; sõbra kingitud tammed; õe sirel ja ema märtsikellukesed. Selles kõiges on meeletu jõud ja energia ning iga aastaga sirutuvad ka minu enda juured üha sügavamale."
Enne Väänikveresse kolimist elasid Ingrid ja Andres kuni 2011. aastani Tallinnas. Samas oli neil tekkinud suur igatsus maal elamise järele ning ka oma last soovisid nad maal kasvatada.
"Enne maale kolimist polnud meil aimugi, kas ja kuidas reaalsus ettekujutusele vastab. Õnneks vastas küll ja ma ei teagi, kui palju kordi on meie tütreke Inderli öelnud, et maal on ikka nii mõnus elada. Selle pisiku on ta meilt saanud ning ma väga loodan, et kui elu viib ta linna, siis saab ta seal elatud ilma ahistust tundmata."
Väänikveres on Ingridi ja Andrese eesmärgiks elada harmoonias ja sobitada ennast ümbritsevasse keskkonda.
"Me katsume ikka oma maalappi hoida, kuigi see toimub pidevas võitluses loodusega. Maatöid armastame väga ja ausalt öeldes on see koht meile mõlemale kui puhkekodu. Molutada pole ma kunagi osanud ning ei ole paremat tunnet kui teadmine, et pärast pikka päeva värskes õhus rahmeldamist ootavad ees saun ja tiik."
Kabeli talus tehakse sauna peaaegu iga päev ja nii aasta läbi. Ingrid tõdeb, et eks selle põhjus ulatub ka lapsepõlve: nimelt polnud nende perel Palamusel üldse pesemisvõimalust.
Sünnitusjärgne depressioon
Väänikveres on olnud ka keerulisemaid aegu: Ingrid oli sinna alles kolinud, kui elas läbi sünnitusjärgse depressiooni. Ta ütleb, et ega ta ise päris hästi aru saanudki, mis temaga toimub, ja lootis, et küll läheb üle.
"Abi küsimisega on veidi nagu molutamisega – ma lihtsalt ei oska seda. Alles praeguseks olen jõudnud nii kaugele, et mõnel päeval võin magada ka kauem kui kella üheksani. Psühholoogi juurde ma siiski veel jõudnud pole. Ikka mõtlen, et küll saan ise hakkama, endal samas vedru päris pingul. Ja siiani olen saanud ka – ju pole olukord nii süngeks muutunud, et enam kuidagi edasi ei oskaks minna."
Ingridile on suureks toeks olnud tema vanem õde, kes on gestaltterapeut, ning samuti Andres, kellega võivad nad jätkuvalt lõputult lobiseda nii, et ei raatsi magamagi minna.
"Eks kõige tähtsam ongi sellises olukorras rääkimine ja pidev püüd sõnastada seda, mis su hinges täpsemalt toimub. Ja et keegi päriselt ka kuulab ning seda mõista üritab. Muidugi on oluline koht olnud ka emal, keda hakkad selgemalt mõistma siis, kui oled ise emaks saanud."
Pidev eneseusu loomine
Näitlejana on Ingridile olnud kõige suurem katsumus ärevus ja pidev eneseületamine. Lisaks nõuab see elukutse tema sõnul suurt eneseusku, mida peab kogu aeg uuesti looma.
"Olen pigem introvertse loomuga ja avalik esinemine jääb minu mugavustsoonist väga kaugele. Kindlasti saaksin ATH- ja võib-olla ka mõne muu diagnoosi, aga siiani olen sellega kuidagi hakkama saanud. On suur vastutus võtta inimeste tähelepanu ja aega ning eriti ebameeldiv on siis, kui ma ei suuda oma rolli, materjali, lavastaja või kaasnäitlejaga õiget kontakti saavutada."
Ingrid lisab, et näitlemine on üks ebastabiilne meeldimise töö, kus tekivad pidevad kahtlused: kuidas hoida seda usku, et keegi sind tõesti näha, kuulata ja vaadata tahab? Mida sul öelda on ja kas see peaks käima just läbi sinu?
"Seda suurem on rõõm, kui asi õnnestub," võtab ta asja kokku. "See on lausa teraapiline nii laval kui ka saalis olijatele. Näitlejatöö on väga paeluv ja sõltuvust tekitav – lõputu otsing, mis eeldab huvi ja omakorda annab elus olemise tunde."
Lavaleminek kui eneseületus
Vabakutselise töös on Ingridile kõige keerulisem aeg see, kui etenduste vahele jäävad pikad pausid.
"Siis on iga kord natuke nagu esietenduse tunne ja iga lavaleminek nõuab suurt eneseületust. Samas, kui etendusi on jälle väga palju, siis ei tunne laval enam midagi peale ükskõiksuse. Nii muutub see töö täiesti mõttetuks," selgitab ta.
Ingrid lisab, et ta on terve elu olnud väga enesekriitiline ja ääretult ebakindel ning seetõttu on ta alles nüüd hakanud aplausi ajal ka saalis olevate inimeste poole vaatama.
"Varem lasin ma kummardamise ajal alati pilgu vilama, et kedagi konkreetselt ei näeks, sest minu peas pesitsev enesekriitik ütles, et nad plaksutavad kindlasti teistele – ära vaata kellelegi otsa ega pane neid ebamugavasse olukorda, kuna võib-olla sa ei meeldinud neile üldse."
Julgus publiku tänu vastu võtta ongi Ingridil tekkinud alles nüüd ning ta kinnitab, et see tekitab fantastilise tunde.
"Kõige erilisem on see, kui näed, et keegi plaksutab tormiliselt ja ehk on silmadki märjad ning saad aru, et ta vaatab just sulle otsa ja tahab just sind tänada."
Inspiratsiooni leiab raamatutest
Vabal ajal armastab Ingrid tohutult lugeda ning ütleb, et raamatud on tema inspiratsioon, rahusti ja antidepressant.
"Õhtuti ei oska ma kuidagi ilma lugemata magama jääda. Kohe, kui tuleb uue etenduse materjal, püüan ma lugeda läbi kõik selle kirjaniku teosed või näidendid. Ja kui on veel viiteid muusikale, kunstnikele, maalidele ja kohtadele, siis üritan võimalust mööda ka neid kuulata, näha ja külastada."
Ingridi meelest on ülipõnev püüda tabada seda, et kuidas autor mõtleb ja maailma näeb või mida ta elus kogenud on. Tänu sellele lähenemisele on tal võimalus rolli luues sügavamale pääseda ja inimesena oma maailmapilti avardada suundades, mille peale ise ei pruugi tullagi. Samas tõdeb ta, et niimoodi võib raamatute lugemine päris palju aega võtta. Praegu on tema öökapil kõik eesti keelde tõlgitud Torgny Lindgreni teosed, sest järgmisel suvel lavastab Taavi Tõnisson Emajõe Suveteatris Lindgreni teose "Mao tee kalju peal".
"Mul on suur õnn selles lavastuses osaleda, kuna ma olen tänu sellele avastanud suurepärase kirjaniku. Üht tema raamatut hakkasin lugema küll juba kümme aastat tagasi, aga jätsin selle siis pooleli. Ju vajasin toona veel küpsemist. Nüüd ahmin neid teoseid aga suure naudinguga."
Ingrid peab selles tükis mängima harmooniumi, mis seisab nüüd juba toanurgas, ja peagi ootabki ees suurem harjutamine.
"See ongi näitleja töö puhul kõige põnevam, et kunagi ei tea, kuhu järgmine roll sind juhatab," leiab ta.
Sööb korra päevas
Toitudes on Ingrid alati püüdnud võimalikult palju kuulata oma keha. Hommikusööki ta tavaliselt ei söö ning enamasti on tal päevas vaid üks toidukord.
"Söök ei ole mul kunagi olnud esikohal ja lihtsalt oimetuks söömist tuleb väga harva ette. Toit on kütus ja ma tangin seda siis, kui paak on tühi, mitte ei pane kogu aeg pisut juurde. Söök võiks muidugi olla hea ja kvaliteetne. Näiteks võiksin ma vabalt toituda ainult suppidest. Tavaliselt keedan suure potitäie peedi-, herne-, tomati- või kanasuppi ja kui esimesel päeval on ka muu pere nõus sööma, siis edasi söön ma terve nädala üksi oma suppi. Tööl, külas ja reisil olles on muidugi kõik teisiti, siis söön ikka mõnuga ja palju, isegi hommikusööki!"
Füüsiliselt on Ingrid alati aktiivne olnud. Liigutama ta end sundima ei pea, vaid hoopis vastupidi: pigem tuleb endale meelde tuletada, et vahel võib ka istuda ja lihtsalt aknast välja vaadata. Enim meeldivad talle rattasõit, ujumine ja kõndimine. Ajal, mil Inderli oli väike, hakkas Ingrid tegelema ka joogaga.
"Maatöös on palju sundliigutusi ja üldjuhul tegeled ikka kummardamise ja tõstmisega. Tänu joogale olen vabanenud selja- ja liigesevaludest; see aitab hoida mu keha sitke ja tasakaalus ning annab jõudu ja meelerahu."
Läheb ka palavikuga lavale
Ingrid tõdeb, et näitleja töös tuleb ikka ette, et lavale tuleb minna kõrge palaviku, nohu, köha või muu sellisega.
"Öeldakse, et näitlejat vabastab lavaleminekust ainult surm, aga koroonaaeg muutis seda pisut – puruhaigena ollakse nüüd ikkagi kodus. Mul just olid näitemängu "Hea põhjatuule vastu" etendused. Jäin enne seda haigeks ja köhisin lakkamatult. See on kaheinimeselugu ja kaalusime ka etenduste ärajätmist. Samas, lavale astudes ei ajanud kordagi köhima. Vaheajal köhisin aga pausideta, kuid teine vaatus läks jällegi tundega, et sain äkki terveks. Eks oma osa ole muidugi ka adrenaliinil."
Samuti annab lavaleminek Ingridi meelest võimaluse mõneks ajaks oma igapäevastest muredest ja probleemidest kõrvale astuda ning pärast etendust asju teise nurga alt näha. Lavalkäigul on teatud tervendav jõud nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
Tulevikku vaadates loodab Ingrid, et see jääks helgeks – et saaks nautida aega koos perega ja elada harmoonias loodusega. "Näha väikseid istutatud puid hiiglaslikeks kasvamas ning tunnetada, kuidas maaelu toetab ja hoiab. Just selles rahus ja kasvamises näen oma jõu ja rõõmu jätkuvat allikat."
