Kokkusattumused, mis ooperilaulja Janne Ševtšenko elus on olnud pöördelise tähtsusega, mängivad üleüldse elus hästi suurt rolli. "Kui paljud meist oleks noorpõlves arvanud, et nad teevad just seda tööd, mida praegu?" küsib ta ning mul tuleb tunnistada, et vähesed (õnnelikud) teavad, mida nad elult soovivad, ja harva kulgeb tee eesmärgini sirgjoones. Nii mõnigi kord viivad meid teatud otsusteni pisikesed juhuste jadad, justkui suunaks saatuse käsi meid õigel ajal õigesse kohta.
"Ometi on kõigel, mis meiega juhtub, mingi kaudne põhjus," nendib ooperilaulja. "Olen seda ka ise analüüsinud, miks see niimoodi on. Olen Tartust pärit ja tulen suhteliselt loomingulisest perest: kõik minu kolm vanemat õde mängisid kitarri ja laulsid, isa mängis klaverit ja tantsis emaga tantsuansamblis. Mulle meeldis juba lapsena laulda, kuid muusikaharidust kui sellist mul ei olnud. Kasvasin üles nii, et ma ei teadnud, kus asub do-noot!" naerab Janne.
Suurim mõjutaja võis Janne elus olla Vanemuise teater, mis on Tartu üheks südameks. "Kui meil oli igav, siis me lõppude lõpuks kasvõi kuskilt tagaukse kaudu maandusime ikka teatris, isegi kui etendust juba mitu korda näinud olime," meenutab ta.
Teater peibutas juba noorena
Nii ei olnudki üllatav, et tegelikult soovis Janne minna lavakunstikateedrisse. "Kunstisuundumus oli mul tol ajal kindel, aga see, kuhu täpselt minna ja mida teha, mitte nii väga. Eks noorena sai nii mõnigi luuletus oma südameverega sahtlipõhja seisma kirjutatud ning kogu oma teadliku lapsepõlve mäletan end joonistamas. Kõige loogilisem samm edasi tundus siiski teater, kus kõik kunstid saavad kokku ning kus saab end avada ja öelda, mis südamel on."
Esialgu läks Jannel hästi, ta sai üsna mitmest voorust läbi. "Sisse ma loomulikult ei saanud. Eks ma olin seal kui peata kana," naerab ta. "Aga üks asi oli kindel: olin rõõmus selle üle, et ei pidanud kokaks minema." Nimelt oli Janne selleks ajaks lõpetanud kokakooli, ja kuigi ta enda sõnul sai kõikide asjadega kenasti hakkama ja oli püüdlik, ütlesid kolleegid ikka, et talle kokaamet ei sobi. "Ma lihtsalt ei tundnud end selles keskkonnas hästi ja see töö ei meeldinud mulle. Sinna oli mind viinud järjekordne juhus, millel seekord oli õnn mitte tõeks saada."
Elu pöördepunkt tuli samuti juhuse tahtel. "Saime Pirogovis igal teisipäeval kindlal ajal sõpradega kokku. Ühel kevadisel õhtul istusime taas koos muru peal ja musitseerisime. Elleri muusikakool on sealsamas ja mingil hetkel liitus meiega ka seltskond noori muusikuid. Üks noormees ütles mulle: "Sul on ilus hääl, praegu on sisseastumiseksamite aeg, tule proovi lauluosakonda." Tunnistasin talle, et mul pole muusikalist algharidust. Tema aga vastu, et lauljatel ei olegi seda vaja, nad alustavad täiesti algusest, sest hääl on veel välja kujunemata.
Kõik see tundus ülimalt põnev, isegi veidi sürreaalne minu jaoks, et – oo, ooper! See intrigeeris mind meeletult."
Janne mäletab siiamaani päeva, kui ta sisseastumiseksamile läks. "Läksin oma tanksaabastes sinna akadeemilisse õhkkonda, lemmikrott kaasas. Ainus laul, mida oskasin kohe esitada, oli "Korallid Emajões". Küllap sellest piisas, sest vastu nad mu võtsid."
Häälel tuleb lasta küpseda
Aasta pärast soovitas õpetaja Jelena Suik Jannel minna Tallinnasse laulu eriala ettevalmistuskursusele konservatooriumi (nüüdne Eesti muusika- ja teatriakadeemia), edasi konservatooriumisse õppima, ja sealt Estoniasse tööleminek oli juba asjade loomulik käik.
Kui uurin, kas ooperilaulmise puhul on tavapärane, et õpingutega alustatakse hiljem, vastab Janne jaatavalt. "Sageli alustatakse õpingutega täiskasvanuikka jõudes, kui hääl on välja kujunenud," selgitab ta.
"Ooperi kuvand on tulnud mingite stereotüüpide kaudu. Arvatakse, et ooperilauljad peavad tegema kunstlikult kõva häält ja seda ebaloomulikult moonutama.Teadja aga teab, et tegemist on kunstiga: mismoodi panna inimhääl koos resonaatoritega tööle nii, et see kanduks üle mitmekümnepealise orkestri ilma võimendust kasutamata.
See on elukestev teekond. Hääl areneb aastatega, täpselt nii, nagu me ise küpseme – see on otseselt seotud meie keha arengu ja kahe väikese lihasekesega, häälepaeltega. Isegi kui jõuad oma õpingute ja otsingutega küllalt kaugele, suudad siiski laulda oma loomulikku häält kasutades. Selles ongi võti."
Õpingute ajal ei tahtnud Janne õpetaja, legendaarne Anu Kaal, et ta läheks isegi koori laulma. "Ta ei soovinud, et kõrvalt tuleks mingeidki mõjutusi, kui sa ise ei oska veel oma hääleaparaati ja keha piisavalt kontrollida."
Janne tunnistab, et lauljatee alguses ei olnud ooper tema ainus ja õige armastus. "Aga võti on teadmises, ja teadmise sünnitab kirg. Kui teed elus asju kirega ja sügavuti minnes, siis omandab teekond hoopis uue tähenduse. Pigem ongi põnev sukelduda sellistesse olukordadesse, mille suhtes on sul eelarvamused," mõtiskleb ta. "Ükskõik millega sa tegeled, hakkad seda paremini mõistma ja ka nautima alles siis, kui oled andnud endale võimaluse süveneda." Seega siin võib Tammsaare mõtet kohandada küll: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus."
Ooper on eelkõige teater
Ooperiga seostub inimestel palju eelarvamusi, neist kõige levinumat väljendab ehk Ameerika kirjaniku Ambrose Bierce'i 150 aasta tagune mõttemõlgutus, et ooperis pole inimesed võimelised kõnelema muidu, kui lauldes; liigutuste asemel on žestid ja asendite asemel poosid. Aga see on aegunud vaade, tänapäeva ooper on palju mängulisem ja nõuab lauljatelt palju rohkemat.
"Enam ei piisa sellest, et oled hea laulja – sa pead olema ka hea näitleja. Lavastajatel on suuremad nõudmised ja roll peab olema usutav," räägib Janne. "Ma töötan eelkõige muusikateatris. Mulle on alati olnud oluline just teater, olgu tegemist tantsu-, muusika- või sõnalavastusega. Ooper on raske ja huvitav lisaväljakutse. Meedium, mille abil roll lisaks teistele tavateatri väljendusvahenditele valmib.
Tänapäeval püüeldakse selle poole, et ooperilaulja oleks võimalikult intelligentne ka näitlejana. Meil Estonias teeb etendustes mõnikord kaasa ka draamanäitlejaid. Kui nendelt on ära võetud nende tavapärane väljendusvahend, sõna, millega nad on harjunud töötama – muusika täidab need kohad –, siis – nagu nad ise tunnistavad – ollakse alul tihti raskes olukorras, sest väljendusvahendid on sedavõrd teistsugused. Ma usun, et tänu sellele kogemusele mõistavad nad ooperimaailma paremini."
Publikut näeb läbi ekraani
Janne jaoks on ülimalt tähtis, et vaatajaskond saaks sellest, mida ta suudab laval olles pakkuda, suurima elamuse.
"Publik on erinev, lähtudes tükist ja sünergiast, mis meie vahel kas tekib või ei teki. Olen tähele pannud, et kui inimesed tulevad oma töökollektiiviga, ollakse palju kammitsetumad ja vaoshoitumad – kontrollitakse oma emotsioone. See on nagu aamen kirikus, isegi kui on väga menukas tükk ja head tegijad. Vastuvõtt on olenevalt publikust iga kord täiesti erinev.
Meil on lava kõrval dirigendimonitorid. Kui võimalik, proovin tulla vaatama oma lemmikstseene, mida kolleegid teevad, ja monitorist on näha ka paari rida inimesi. Neid on hästi tore jälgida: kellele meeldib, kes naerab ja elab kaasa, mõni haigutab, mõni isegi magab. Olen näinud ka tuntud ärimeest, kes samal ajal rääkis telefoniga," naerab Janne.
See on ka ainus aeg, kui ta lauljana publikut näeb – laval olles ta vaadata ei saa ega oskagi, sest selleks peaks ta karakterist välja astuma.
Siiski leiab Janne, et ooper on selline žanr, mis nõuab nautimiseks teatud küpsust – igaks asjaks on oma aeg. Ega vastu tahtmist kedagi ooperit ja operetti armastama ei pane, ja kas peabki.
Karakterrollid on loomingulisemad
Rollidega on Jannel vedanud. "Mul on olnud palju karakterrolle ja olen väga rõõmus, et just nii on läinud, sest selliste rollidega töötamine on märksa loomingulisem, põnevam ja väljakutsuvam ülesanne, kui seda on esimese armastaja roll. Ma tõesti armastan kõiki oma tegelaskujusid nii lastetükkides, muusikalides, operettides kui ka ooperites."
Loomulikult ei saa laulja üle ega ümber Eliza rollist "Minu veetlevas leedis", mis on kahtlemata lemmik. "Seda on mängitud juba aastaid ja kahjuks hakkab see repertuaarist maha minema, aga kuna seda ei mängita nii tihti, siis jätkub sellele endiselt publikut. Eliza roll pakub mulle ikka veel midagi, isegi peale kümmet aastat on mul sellega ahaamomente."
Lisaks toob Janne südamelähedastena esile nimiosalise operetist "Silva" ja Musetta "Boheemist". Hetkel naudib ta väga ka Lagle osa "Pilvede värvides", mida ta soovitab kindlasti vaatama minna.
"Hiljuti esietendus vene ooper "Tsaari mõrsja". Peterburi karismaatilise ja jõulise lavastaja Juri Aleksandroviga koostöös valminud Domna Saburova rolli naudin väga. Püüdsin tabada vene hinge. Ma ei oska öelda, kuidas see vaataja arvates õnnestus, kuid temast vormus pisut tragikoomiline, mulle armas roll.
Mulle on hästi tähtis olla oma loomingus aus, ja kui lavapartneriga on hea klapp, tõuseb etendus lendu. On suur kunst üksteist toetada, kuulata ja suureks mängida. Kui partnerid teevad oma rolli, aga nad ei haaku omavahel, siis on tõenäoline, et laval toimuv publikut ei puuduta," arvab laulja.
Eelseisvatest töödest ootab Janne huviga sügisel esietenduvat Charles Gounod' ooperit "Romeo ja Julia", kus tal tuleb olla rollis, mida ta varem ei ole kogenud. "Mind ootab seal Stephano osatäitmine: see on püksroll, mis tähendab, et mängin meest."
Eduihalusest on tähtsamaid asju
Jannel ei ole kunagi olnud sellist mõtet, et peaks tegema kusagil mujal meeletut karjääri. "Ma naudin seda hetke just siin ja praegu: keskendun sellele teekonnale, mis laval sünnib, ja sellele, mida mul on meie publikule anda. Ei ole vahet, kas ma teen seda La Scalas või siin. Ma olen kahel korral saanud SEB panga publikupreemia ja olen selle eest kodupublikule tänulik. Mul on pere ja lapsed, ma tahan keskenduda elule ja armastusele – hoopis see on mulle tegelikult tähtis."
Et elust rahulolu tunda, tuleks Janne sõnul elada endaga sõpruses ja olla õnnelik just täna, mitte eile või homme.
"Kui mul on intensiivsem ja raskem periood, siis proovin lihtsalt aja maha võtta, piisavalt magada. Keskenduda meeldivatele inimestele ja hobidele. Kõige olulisem on sundida end tervislikult toituma ja teha trenni. Püüan vähemalt kolm korda nädalas trenni teha. Menüü ülevaatamine päästis mind tõsistest liigeseprobleemidest ja pidevast väsimustundest. Jätsin toidusedelist välja soola, võileivad, pirukad ning punase liha. Õppisin jälgima, mida ja millal ning millistes kogustes söön. Kuid pean tunnistama, et teatud valdkondades pole järjepidevus just minu tugevaim külg!"
Perega maakodus müttamas
Janne pere – kaks tütart ning elukaaslane – on harjunud veidi teistmoodi elurütmiga. "Kõik suguvõsa kokkutulekud, pulmad või peod võib ära unustada. See on nagu Murphy seadus, et kui keegi sind kuhugi kutsub, siis sa minna ei saa. See nõuab jõupingutust, et sa ei elaks ainult töö ja kodu jaoks, vaid et aega jaguks ka sõpradele," räägib laulja.
Jannel on ka maakodu, mida ta jumaldab. "Nii veedangi suure osa ajast meie pere talukoha ajalugu uurides ja vanu hooneid korrastades. Kui hästi läheb, ootab tuleval suvel ees vana aida renoveerimise õpituba, mille organiseerimise töö hetkel käib. Iidsed kiviaiad ladusime üles talgute-õpitoa raames koos sõpradega. Vana väliköök sai konserveeritud mõned aastad varem."
Teda paeluvad vanad ja iseloomuga asjad. "Asjad, millel on oma ajalugu ja hing. Mulle on väga oluline, kust me tuleme ja kuhu oleme teel." Nii polegi ime, et Jannele meeldib enda kätega meisterdada, renoveerida ja kujundada. "Parandada, värvida, säilitada ilu ning anda asjadele uus elu. Tuttavad kutsuvad mind naljatades Krohvi-Janneks," muigab laulja.
