Blogides, Facebookis ja Instagramis postitatakse pilte oma täiuslikust elust: reisipildid safiirsinise mere äärest, imeline beebi trendiriietes, viimase peal sisekujundusega ja alati korras maja, uus auto või Chaneli kott. Tavaliselt järgneb sellistele postitustele mürgiste ja õelate kommentaaride laviin. Kas kadedus tõstab pead? Miks sätivad ühed oma elust üles ideaalpilte ja tahavad olla kadeduse objektid ning teised lähevad õnge ja pritsivad mürki, kuigi teavad, et ilus elu piltidel ei pruugi olla tõsi?
"Lühidalt öeldes on nii ühe kui ka teise taga ebakindlus ja madal enesehinnang," arvab Pille Teearu. "Ega need, kel oleks põhjust oma saavutuste üle uhkust tunda, ei kipu neid eksponeerima. Seda teevad näiteks need, kes on saanud kuulsaks teise inimese abil. Mõnel jälle on kuulsusjanu ja vajadus olla keegi nii suur, et eksponeeritakse enda loodud õhulossi. Aga need, kes kirjutavad kommentaare, ei pruugi olla isegi kadedad, vaid nad on lihtsalt harjunud ennast niimoodi maandama ja anonüümselt õelutsema. Kui nad on kirjutanud päeva jooksul peotäie õelaid kommentaare, siis on päev nende meelest täie ette läinud."
Tuleb tõde tunnistada
Juba piiblis on kirjas, et kadedus on üks seitsmest surmapatust. Paljudes kultuurides peetakse kadedust taunimisväärseks. "Kadeduse teema on raske, keelatud ja alla surutud. Kadedusega liitub alati häbi. Mina pole veel kohanud inimest, kes tunnistaks avameelselt, et ta on kade. Kadedus pole kunagi esmane emotsioon, tihti on see peidetud häbi või viha alla – tahan seda, mis on teisel. Meile õpetatakse juba lapsena, et ära ole kade, sest kade olla pole ilus. Ja nii me hakkamegi seda peitma ja alla suruma ega julge endalegi tunnistada," selgitab psühhoterapeut.
"Tegelikult kuulub kadedus inimlike tunnete hulka, inimene võrdleb ennast ikka teistega. Kadedusest saab kasu lõigata, kui see tunne innustab meid edasi pürgima ja tegutsema. Teiste saavutatud asjad või eesmärgid, mis meid kadedaks teevad, võivad olla ka enda elus muutuste vallandajaks. Kuid kõik algab sellest, et esmalt tuleb endale oma tundeid tunnistada. Kui möönda, et ma olen tõesti kade, siis saab juba edasi mõelda, kuidas seda tunnet enda kasuks pöörata.
Muidugi tuleb endale aru anda, et pole mõtet kadestada Miss Maailma, kui oled lühike, või Nobeli preemia laureaati, kui kooli lõputunnistus oli üsna keskmine. Samuti tasub ratsionaalselt analüüsida, kas ma tegelikult tahaksin endale sellist uhket ja edevat autot nagu naabril, kuigi väike kadeduse okas on hinges. Nii et kadedustunde korral tuleb enda kallal tööd teha ja mõelda, kuidas seda enda kasuks tööle rakendada."
Kadedus tööpostil
Kui ülemus töökohal kedagi silmanähtavalt soosib või saab keegi huvitavamaid töid või rohkem palka, võtab kolleegide hulgas maad kadedus. "Teiste edu või inimeste ebavõrdne kohtlemine tekitab ikka kadedust. Kadedust toidab mõttemall, kus enda ebaõnnestumisi seletatakse kehvade asjaolude kokkulangemisega ning teiste edu hea õnne ja juhusega. Pidevalt on tunne, et kõigil teistel veab, ainult minul mitte. Vahel kadestatakse kolleegi sotsiaalseid oskusi – oskust säravalt suhelda ja klientidega hakkama saada. Isegi teise ebaõnn võib kadedust tekitada – näiteks see, kui kolleeg saab haiguse korral tähelepanu ja kaastunnet. Tööst väsinud ja stressis inimene kadestab kolleegi puhkust või pensionile jäämist," arutleb Pille Teearu.
"Tihti ussitavadki suhted tööl just sellepärast, et asjadest ei räägita ja ülemus ei põhjenda oma valikuid. See loob ebaterve õhkkonna, kadedust tekitava kolleegi eest hakatakse varjama vajalikku informatsiooni, teda ei kaasata ühistesse ettevõtmistesse. Mõistlik ülemus kiidab oma töötajaid ega lase ebatervel õhkkonnal tekkida. Isegi omaette pusiv introvert vajab kiitust ja tähelepanu. Ka töökadeduse võib enda kasuks pöörata ning mõelda, mida saaks ise paremini teha ja kus võiks initsiatiivi ilmutada."
Armukadedus on valus
Armukadedus näitab usalduse puudust suhtes, kuid võib olla ka valusate kogemuste tagajärg. "See on jälle selline koht, kus peab endale ütlema, et ma ei saa muuta seda, mis minuga minevikus juhtunud on, küll aga saan muuta oma suhtumist sellesse. Kui tunneme, et meie kunagised valusad lahkuminekud meie praeguseid tegusid mõjutavad, siis tähendab see, et meil on jäänud see asi lõpetamata ja me pole suutnud edasi liikuda. Ega see, kui loeme salaja oma kaaslase sõnumeid või sorime tema asjades, pole mingi lahendus. Kui leiame sealt midagi, mis viitab kõrvalsuhtele, siis on juba hilja. Armukade inimene ei ole kindel, et armastust ka talle jagub. Hirm, et mind ei armastata, võtab võimust, kuid hirm tekitab kogunedes viha ning selline inimene hävitab ennast ja teisi," hoiatab psühhoterapeut.
"Tuleb järele mõelda, millest ma puudust tunnen. Kas see on üksildus, millega ma toime ei tule, või puudub lähedustunne ja partneriga on kadunud kontakt? Ja muidugi tuleb sellest oma partneriga avameelselt rääkida, sest paarisuhe on suhe kahe inimese vahel. Tuleb näiteks teisele öelda, et avalik flirt teiste naiste või meestega häirib sind ning teeb armukadedaks. Kui partner sinust hoolib, siis võtab ta seda arvesse."
Töö iseendaga
Kadedust pole alati lihtne märgata, sest seda maskeeritakse osavalt nii teiste kui ka enda eest. "Kadeduse vastu võitlemine algabki sellele tundele otsa vaatamisest ja selle endale tunnistamisest. Siis võib ratsionaalselt analüüsida, mida ma üldse tahan ja kas see, mida ma kadestan, teeks mind tõesti õnnelikumaks. Kas ma tahan seda autot, maja või käekotti? Kas ma oleksin õnnelikum, kui mul need oleksid?" õpetab psühhoterapeut enda sisse vaatama.
"Minevikku kahjuks üle kirjutada ei saa ja oma lapsepõlve ega vanemaid ei maksa süüdistada. Vanemad tahavad enamasti oma lapsele parimat ja toimivad oma parima äranägemise järgi. Täiskasvanud inimene peab võtma ise enda eest vastutuse. Võib küll möönda, et sellised iseloomujooned on saanud alguse lapsepõlvest, kuid nüüd ja praegu on minul vaja nendega tegeleda."
Inimene ei saa muuta paljusid asjaolusid, kuid ta saab muuta oma suhtumist. "Enda võrdlemine teistega on inimlik, ja kui tunda kadeduspistet, siis võib ju mõelda, et hea küll, see tunne tuli, kuid läheb samuti; ma ei jää sellesse tundesse kinni, vaid lähen eluga edasi. Tuleb õppida rõõmu tundma sellest, mis endal olemas on ja mis hästi on, ning õppida elama hetkes ja praegu. Kui endast sellist jõudu ei leia, võib alati psühholoogi või psühhoterapeudi poole pöörduda."
