Kaheksa aasta eest "Aktuaalse kaamera" ilmateadustajana üldsusele tuttavaks saanud Kristo Elias on rahvusringhäälingus kanda kinnitanud: ta teeb igal nädalal looduslugusid nii ETV "Osooni" kui ka Vikerraadio "Ökoskoopi" ning lisaks juhib ta selgi hooajal "Ajujahi" saadet, mille võtted algavad juba novembris. Sealjuures kõige südamelähedasem on Kristole just loodussaadete kallal nokitsemine, ja see on tema kasvukeskkonda arvestades igati loogiline.
Nimelt möödus Kristo lapsepõlv Raplamaa metsade keskel talus, kus tema vanemad lambaid kasvatasid ning pere kuus last – viis venda ja väikeõde – volilt väljas ringi lipata said. "Maal ei hakanud kunagi igav: läksid õue ja leidsid endale seal tegevust, käisid metsas, ehitasid onne või mängisid teistega. Koolis käisin jala, sinna oli paar kilomeetrit, ja pärast kooli oli kogu maailm valla: lähed, kuhu tahad – siia metsa või sinna metsa –, ja mängid kus tahes, piiranguid ei olnud, peaasi et tuled õhtul tuppa ja ööseks kuskile ei jää. Mul oli väga looduslähedane lapsepõlv. 1990. aastate algus oli vaene ja segane aeg, aga metsas ei saanud sellest aru, kõik oli hästi, tegid omale suhkrusaia, läksid õue ja nii oligi," meenutab Kristo.
Õnnelik lapsepõlv
Oma lapsepõlvele tagasi vaadates peab Kristo end õnnelikuks ka seetõttu, et on elanud ajal, kus ei olnud igasuguseid nutiseadmeid. "Praegu istuvad lapsed ainult arvutis. Mina pidin ise kogu aeg mingeid tegevusi välja mõtlema, ehitama puidust püsse ja muud, et oleks üldse mingisuguseid mänguasju," räägib ta ja kinnitab, et seegi on talle palju andnud. "Tänapäeval teevad vanemad nii palju ette ära, kõik asjad ostetakse ja nii edasi. Ma loodan, et minu laps saab ka areneda ise, mõelda ise asju välja, see arendab rohkem," on Kristo veendunud.
Lasterikkas peres kasvamine õpetas Kristole eelkõige teiste inimestega arvestamist. "Pead arvestama, et sinu kõrval on teised inimesed, kellel on ka mingid huvid. See on põhiline asi, mida suur pere õpetab. Alati on hästi palju suid, hästi palju tahtmisi. Sa ei mõtle: "Mina pean saama!", vaid pigem jätad ennast tagaplaanile – see on mind väga palju juhtinud. Niimoodi on ka võimalik hakkama saada, et ei trügi kõige esimesena. On inimesi, kes peavad olema esimesed, kasvõi üle laipade, ja usuvad, et ainult nende arvamus on õige, aga mina leian küll, et minu arvamus ei ole õige, alati on palju teisi arvamusi, mis võivad sama hästi õiged olla. Peadki arutlema ja väitlema ja jõudma mingisugusele tõdemusele seal vahepeal," räägib ta elutervelt.
Kella ei vaata
Enne televisiooni tulekut töötas Kristo kaheksast viieni kontoris tollimaaklerina, mis oli samuti tore, aga igavamatel päevadel kippus pilk sageli kellale: "Kell on kolm. Kell on kolm null viis." Teletöö puhul ei vaata ta mitte kunagi kella, vaatab ainult, et lugu tuleks võimalikult hea ja et saaks sellega hakkama. "Ma arvan, et "Osoon" on üks ägedamaid saateid, mida teha, ja ma loodan, et ka vaadata," lausub Kristo.
Peale hea eetriaja ning teistest saadetest eristuva temaatika paelub Kristo hinnangul "Osooni" vaatajaid siiras uudishimu, mis kõikidest lugudest paljastub. "Me ei ole ainult meelelahutuse peal väljas, vaid sisse tuleb hariduslik moment, mida paljudes saadetes enam ei ole. Me ise õpime saadet tehes tohutult palju ja loodame, et ka vaataja õpib midagi igast saatest. See on oluline," toonitab ta kui üks saate autor.
Sealjuures ei ole eesmärk teha spetsialistidega lihtsalt intervjuusid, vaid näidata, mida teadlane teeb. "Me üritame kaameraga ninapidi juures olla, ise nuusutada ja katsuda ning vahendada seda läbi teleriekraani vaatajatele," selgitab Kristo, kes on "Osoonis" tegev olnud juba viis hooaega. "Viis aastat on läinud tohutult kiiresti. Mäletan alles esimesi lugusid, mis me tegime, nüüd on neid tehtud juba mitusada. Kõige huvitavamad on otsimine, jälgimise ja leidmise lood, kus sa ise ka ei tea, mis võttepäeva lõpuks tuleb. Vahel peab loo tegema ka sellest, et läksid otsima ja ei leidnud mitte midagi – loodus on ettearvamatu ja see ongi põnev," räägib ta.
Läbi huumoriprisma
Sel sügisel puhuvad "Osoonis" uued tuuled, kuna saate senine vedur, Vladislav Koržets, keda on samuti peetud "Osooni" populaarsuse põhjuseks, otsustas pärast kümmet aastat saate juhtimisest loobuda. "Vladi oli nii-öelda ekraanigraafika, kes sidus lood kokku, ja ta tegi seda väga hästi, sellepärast rahvas teda armastas. Paljud arvasid, et tema teebki seda saadet: käib igal pool, räägib, küsib, vahel laseb poistel ka midagi küsida, aga ütleb ette, mida küsima peab. Tegelikult see muidugi nii ei olnud, lugusid oleme algusest peale meie teinud," selgitab Kristo enda ja "Osooni" kaasautori Sander Loite tööd.
"Aga kuidas ta mingeid teemasid avas, kuidas asju seostas – see oli täiesti ulme. Seda ei ole võimalik õppida ega jäljendada. Koržetsit ei saa kuidagi asendada, me ei saa seda, mida tema tegi, järele teha. Ta ei rääkinud ühtegi väga tõsist mõtet niimoodi, et kulm oleks olnud kipras, vaid alati läbi huumoriprisma, vaadates probleemile teise pilguga. Seda on väga raske õppida, see peab olema inimese sees," usub Kristo, leides samas, et huumoriga saab asju võtta ikka.
"Elu tuleb vaadata läbi huumoriprisma. See on minu arust väga tähtis. Ühtegi asja ei tasu võtta liiga tõsiselt, muidu koguneb neid tõsiseid asju väga-väga palju. Elu ei ole tõsine, elus peab olema huumorit," on Kristo kindel. Muide, seda elutõde püüab ta koos abikaasa Joannaga juba praegu õpetada ka oma lapsele, pooleaastasele Jasperile. "Me üritame talle kõvasti nalja teha, et ta ei oleks liiga tõsine ja et ta mingisuguseid asju liiga palju ei kardaks. Katsume teha kõike rõõmu ja naljaga," räägib noor isa.
Puhata on raske
Oma tööd naudib Kristo väga: "Mulle meeldib, et ma olen iseenda peremees ja vastutan iseenda eest. Mul on hästi loominguline töö, ideest kuni teostuseni teen kõik ise, ja ma võin seda teha varahommikul, hilisõhtul või öösel, samas võib-olla mõni päev ei tee üldse. Aga ma tean, et mul on vaja see lugu kokku saada."
Seetõttu võivad teletöö plussid olla ühtlasi miinused ning töö ise küllaltki stressirohke. "Raske on puhata, võtta õhtul see oma aeg. Olen küll oma aja peremees, aga samas olen kogu aeg ajakirjanik. Vahel tulen sellega toime, vahel ei tule. Mingeid abivahendeid on selle jaoks vaja. Näiteks käin koeraga jalutamas või lähen metsa. Suvel käisin rabas murakal, täiesti ihuüksi, kõigest muust eemal – ma naudin seda, et olen levist väljas ja keegi mind ei sega. Ma olen selline moodne inimene, mul on alati nutitelefon kaasas, kogu aeg midagi piniseb ja ma võtan selle vastu. Sellest rütmist väljasaamine on keeruline. Vahel tegelen tööasjadega liiga palju," mõtiskleb Kristo.
Kevaditi aitab rutiinist välja murda paaripäevane jalgsimatk sõbraga kahekesi. "Seljakotid selga ja lihtsalt minema, metsa. See mõneks päevaks minemine ei saa Eestis kunagi otsa, kohti on nii palju, ainult mõtle välja, ja see ei ole mingisugune kulukas asi. Ongi väga mõnus, et sa lähed mugavustsoonist välja, sa ei ööbi voodis, vaid telgis, koged erinevat. Valime marsruudi, mis jääb ühissõidukite teele: läheme näiteks rongiga ühte kohta ja tuleme bussiga teisest kohast tagasi," annab Kristo teekonnavalikuks soovitusi.
Igasuvised rattamatkad
Veel pakuvad täiuslikku puhkust traditsiooniks saanud jalgrattamatkad: juba viiendat suve on Kristo väikse sõpruskonnaga augusti alguses kogu elu ratta peale pakkinud ja nädalaks juhtme seinast välja tõmmanud. "Alustasime Eestist, nüüd oleme juba kolm korda käinud välismaal: Lätis, Ahvenamaal ja viimane kord Soomes. Üritame teha nii, et oleks hästi lihtne minna. Näiteks järgmisel aastal mõtleme minna laevaga Rootsi ja sealt rongiga kuskile loodusesse edasi," räägib Kristo. "See on koht, kus sa lülitad ennast täiesti muust elust välja: ei mingit tavalist elu, internetti ega argimuresid. Nädal aega ainult telkides, süüa teeme priimuse peal katelokkides – väga mõnus."
Kristo sõnul nad matka distantsi mõttes ei plaani, aga 400–500 kilomeetrit tuleb ikka kokku, nii et päevas läbitakse umbkaudu 60–70 kilomeetrit. "Uhamist on päeval kõvasti. Viimasel reisil Soomes Saimaa järve ääres olid hullumeelsed mäed: kogu aeg üles-alla, üles-alla, üles-alla, lauget maad ei olnud üldse. Vatti sai käiguvahetaja ja ise ka," meenutab Kristo ja sõnab, et see traditsioon talle väga meeldib. "Alati juba ootan augusti alguses minekut. Muidu käin ka töö tõttu igal pool looduses ja maal vanemate juures, aga teistsugune kogemus on väga äge."
Koorilaul lõõgastab
Samuti on Kristo sõnul hea pingemaandaja koorilaul. Ta on sellega tegelenud lapsest saati ning kõrge meeshäälena on ta koorides väga nõutud, kuid praegu on jäänud laulmine ajanappuse tõttu pisut tagaplaanile. Vaid Hirvo Surva juhatatavas rahvusringhäälingu segakooris käib ta kord nädalas häält seadmas.
"Laulmine on hingelähedane asi, see on see, mida ma oskan teha, ja sa lõõgastud seal, pingutad mingeid muid asju, pingutad oma häält, mitte ei tegele ajakirjanduse või perega. See vabastab, vaatad nooti ja üritad loos püsida ja unustad muud asjad korraks ära. Kui proov lõppeb, tulevad need uuesti meelde, aga see hetk on ka nagu väike restart. Sellepärast tasubki teha erinevaid asju," leiab ta.
Tänu koorilaulule on Kristo omal ajal kõvasti reisinud: käinud USA-s, Kanadas, Venemaal, ning ka teletöö on viinud teda põnevatesse paikadesse, näiteks Teravmägedele ja Etioopiasse, ent reisikihk temas vaibunud pole. Seejuures tahaks ta reisida rohkem omal käel, sest tööreisil peab kogu aeg mõtlema, kuidas lugu kokku saada. "On küll tore ja õhtul võib-olla lased korra rihma lõdvaks, aga tegelikult mõtled järgmisele päevale, et kuidas sa siis midagi teed. Vastutus on suur, see ei ole mingi lõbureis," sõnab ta.
Rõõmus aeg
Unistuste sihtkohta Kristol pole. "Kogu maailma tahaks näha. Jah, ma olen Aafrikas käinud, aga ma ei saa öelda, et olen nüüd Aafrikat näinud, sest tegelikult olen käinud ainult Etioopias," räägib Kristo, kellele ei ole samas võõras ka Fred Jüssi mõte, et millegi uue nägemiseks tuleb käia tuttavaid radu. "Elan Nõmmel ja käin kogu aeg rabarajal, see on üks koht, mis muutub."
Nõmmel on Kristo elanud selle aasta algusest ning too aedlinn tundub talle nii elamiseks kui ka lapse kasvatamiseks suurepärane koht. "Ma elan küll korteris, aga kui käin koeraga või lapsevankriga jalutamas, on kogu ümbruskond nii mõnus ja rahulik. Seal on palju mänguplatse ja parke ning väikseid tänavaid, kus ei sõida mitte kedagi. Palju turvalisem kui kesklinnas," kiidab nõmmekas kodukanti.
Kristo kinnitab, et lapse sünd on toonud ta ellu palju rõõmu ja põnevust. "Kogu aeg on väga põnev, sest laps aina kasvab ja areneb. Ei tea üldse, mida järgmine või sellest järgmine kuu toob. Praegu on tore ja rõõmus aeg. Tahan rohkem kodus olla kui tavaliselt ja teen oma tööd kiiremini ära."
