Lahutada või anda suhtele veel üks võimalus?

vahendanud Marika Vingissar
08.08.2017
Suhteprobleemid kodus - kas lahutada või anda suhtele veel 1 võimalus? | Shutterstock

Kui tunned ennast oma suhtes halvasti ja mõtled lahutusele, siis pööra pilk kõigepealt endasse ja mõtle järele, mida sa selles suhtes tegelikult vajad.

 

Kas sulle tundub, et lahutus oleks väljapääs? Oled tüdinud riidudest, üksindustundest või sellest, et kunagine armastus on hääbunud lihtsalt kõrvuti elamiseks? Kas tunned nukrust või tühjustunnet? Kuid siis viskad need mõtted nurka: "Meil on asjad veel päris hästi, mõnel tuttaval on palju hullem. Meil on ühine kodu ja lapsed, see on suur asi. Kas minuga on midagi valesti, et ma nii tunnen?"

Ometi ei kao rahutust ja halba enesetunnet tekitavad mõtted kuhugi, vaid trügivad vägisi pähe, seda enam, mida rohkem püüad neid kõrvale lükata. Tegelikult püüavad need mõtted sulle midagi öelda. Nendega leppimine ei tähenda seda, et peaksite lahku minema. Just selliste mõtete ja tunnete vaagimine võib aidata teil koos püsida.

Pinna all on meie põhivajadused

Pinna peal võivad olla konfliktid, mis on tekkinud ajakasutusest, rahast, laste hoidmisest, pesemata nõudest ja sellest, miks üks ei tee kunagi ja teine teeb kogu aeg. Sellele tasemele ei maksa lahutusemõtteid haududes jääda. Tegelikult on meil kõigil samad põhivajadused: tarve olla armastatud ja hinnatud ning vajadus tunda, et su kaaslane aktsepteerib sind sellisena, nagu oled. Kui tunned end kooselus halvasti ja kaalud lahutust, siis tuleb mõelda just nende vajaduste peale.

Paljud psühholoogid on arvamusel, et põhjus, miks paarisuhtes tekivad kriisid, peitub meie psüühikas. Seda on vorminud näiteks lapseea kogemused. Kui lapsena on meie vajadus armastuse ja turvatunde järele jäänud rahuldamata, ei oska me täiskasvanuna pidada ennast selle vääriliseks või oodata, et kaaslaselt saab häda korral abi.

Kui inimene ei tunne ennast turvaliselt, siis paarisuhtes avaldub see klammerdumise, armukadeduse ja meeldida tahtmisena. Samuti võib see väljenduda liialdatud sõltumatusena, mille korral inimene ei oska olla nõrk ega võtta vastu abi. Paljud naised on uhked, et nad saavad kõigega ise hakkama, kuid see jätab kaaslase paarisuhtest väljapoole. Lapsepõlve kogemustest tekivad reageerimisharjumused, mis aitavad rasketes elusituatsioonides hakkama saada, kuid paarisuhtes toovad need vaid tüli. Vahel toidavad need harjumused tüli aastakümneid – on tekkinud nõiaring, millest ei saada enam välja. Tavaliselt üks pool kritiseerib ja süüdistab teist kogu aeg, teine tõmbub endasse ja tunneb ennast täiesti ebavajalikuna. Tegelikult otsib ründaja meeleheitlikult kontakti, kuid ei oska seda paremini teha.

Leppimine parandab ja lähendab

Ahaa, jälle läheb teine õhtul palli mängima, trenni, käsitööringi või laulukoori ja minule jäävad kodused toimetused! Ärritunult tahaks midagi ninakat öelda, kuid sellest tõuseks kindlasti riid. Tihti mõeldakse, et hirmutav agressiivsus tuleks maha suruda. Kuid kui ei saa olla vihane, ei pääse me ligi sellele, millest sellised tunded tulevad ja miks nad tekivad. Inimese käitumisel on alati mingi põhjus, millest peab aru saama. Lase vihatundel tulla, kuid püüa aru saada, millest see tuleb. Kas tundub, et kaaslane ei hooli sinust? Kas sa ei kõlba?

Mõni naaksub pikka aega mingi argiasja pärast, kuid ei saa aru tundest selle taga. Võib-olla seda tunnet häbenetakse ega julgeta endalegi tunnistada. Paariteraapias tuleb ikka ja jälle esile vääritimõistmisi ja arusaamist, et teine pole kunagi tajunud, et kaaslane mõistab teda nii.

Suhte parandamise võtmed on nendes tunnetes ja kogemustes, mis mõjutavad meid pealispinna all. Kui neid endale teadvustada, siis võime pärast tüli teisele öelda: "Anna andeks, et tõstsin häält, kuid ma kardan, et minuga koos pole sul huvitav, ja ma ei taha sind kaotada." Kui teine saab aru, et see polegi lihtsalt süüdistamine, vastab ta sellele turvatunde tekitamisega.

Kui elukaaslaste vahel tekib arusaamine ja tundeside, saab juba tüli tekkides jaole, et ollakse libisemas vanale rajale. Kui ring katkestada, siis riiud lühenevad ja kaaslased õpivad vabandust paluma. Riiud löövad alati suhtesse mõra, kuid tundeside kaaslaste vahel on see, mis seda parandab. Tee teise juurde võib leida riidudest hoolimata. Igas suhtes on probleeme, mida ei saa kunagi lõplikult lahendada. Küsimus on leppimises. Selles, et teine näeb sinu puudusi, kuid lepib nendega, võtab sind sellisena, nagu oled, ja armastab sind vigadest hoolimata.

Teraapia tekitab muutusi

Kuid mõnikord on olukord läinud liiga kaugele: kuigi on aru saada, et vihase käitumise taga on hirm, valu või turvatunde puudumine, võib teine olla nii solvunud, et ei vasta sellele. Aastaid naaksumist ja allasurutud tundeid on tekitanud vimma, mida ei suuda enam andeks anda. Sel juhul võib abi olla paariteraapiast, kuigi omavaheline suhe on valus ja raske. Millal on parandamine võimatu ja üle ei jää muud, kui lahutada? Psühholoogide arvates siis, kui vähemalt üks pool tunneb ennast suhtes kogu aeg halvasti ja puudub huvi asja parandada. Psühholoogilt võib minna abi otsima ka üksi, et mõista suhte purunemise põhjuseid, kuid tulemus on parem, kui teha seda koos.

Teraapia tekitab muutusi, aga kui teine pool pole muutusteks valmis, kasvab lahkuminekurisk. Ka paariteraapia võib olla risk, sest iial ei tea, kuhu see viib ja mida see avab. Kui suhe lõppeb lahutusega, oleks hea teada, miks see nii läks. Selle asemel, et panna põhjustena ritta kõik partneri puudused, peaks mõtlema enda osale loos. Sellest arusaamine on tugev vundament võimalikule järgmisele suhtele. Isegi kui oma puudused ja reageeringud endale selgeks teha, ei pruugi sugugi suuta sellest õppust võtta ega teisiti toimida. Siis võib sellest oma partneriga otsekoheselt rääkida, öeldes näiteks: "Vahel, kui tunnen ennast kõrvalejäetuna, tõmbun endasse ja tõrjun suhtlemist, ent tegelikult vajan siis abi ja ootan seda oma kaaslaselt."

Sarnased artiklid