Liisa Aibel vastamisi iseendaga

Tiina Lang

05.01.2022

Liisa sõnul pole tal keeruline lihtsat inimest mängida, sest on lapsepõlves agulis elanud, aga vahelduseks oleks huvitav kehastuda hoopis tänapäeva mimmiks. | Olga Makina

"Ühel hetkel on vaja vähemasti enda suhtes olla julge, sest lõpuks kardad ega usalda iseennastki," tõdeb Rakvere teatri näitleja Liisa Aibel, kes põhitöö kõrvalt alustas taas õpinguid ja tudeerib nüüd sotsiaaltööd.

Tuhisedes mööda kindlat rada nagu jooksuvõistlusel, sekundid tiksumas kuklas, pole jaksu mõelda muust kui vaid lõpusirgest ja hingetõmbest. Ent kui tempo on tasane või tundub, et käes on purjetajate rahutushetk – täielik tuulevaikus –, pöörduvad mõtted tihtilugu iseendale, olnule ja olevale.

"Teatris juhtub ikka, et kord on tööd hästi-hästi palju, kuid mingil hetkel justkui pole, ja siis hakkab idanema mõte, mida veel võiks õppida. Siis tekivad muud kohustused, vaba aeg kulub lapsele või teistele ettevõtmistele," sõnab Liisa Aibel, kelle meelest mõtisklesid koroonaaja saabudes paljud näitlejad: mis eriala see mul on. "Istud kodus, tööd teha ei saa. Esialgu oli muidugi tore, sest Rakvere teater sõidab palju ringi, kogu aeg on tempo-tempo. Varem polnud justkui aega, kuid siis äkki oli. Siiani on teadmatus: kaua pandeemia kestab, kuidas tööd teha saab ja kes meid vaatama saab tulla."