Süütunne võib olla kas põhjendatud või liialdatud. Põhjendatud süütunne tekib, kui inimene on teinud midagi valesti: olnud isekas, solvanud kedagi või põhjustanud mingi pahanduse. Sel juhul on häbi ja kahetsus täiesti omal kohal – need tunded näitavad, et inimene on võimeline tundma empaatiat. Just süütunne paneb inimest oma käitumist muutma, kompromisse otsima ja vabandust paluma.
Liialdatud süütundega inimene ei pruugi olla midagi valesti teinud. Ülitundlikule inimesele pole samuti vaja midagi öelda, kui ta juba tunneb ennast süüdlasena.
Süüdlane juba sündides
Liigse muretsemise ja süütunde juured peituvad tavaliselt lapsepõlves. Kui last ei tunnustata ega aktsepteerita sellisena, nagu ta on, vaid aina süüdistatakse ja kritiseeritakse, sisendatakse temasse ebakindlust kogu järgnevaks eluks. Sellisest lapsest kasvab liialt muretsev ja ebakindel täiskasvanu. Aastate jooksul kasvab süütunne ja muretsemine justnagu suureks halliks tombuks, mis mõjutab käitumist ja tekitab stressi. Inimene muretseb pidevalt asjade pärast, mida ta on teinud või jätnud tegemata. Ta süüdistab ennast nii haigeks jäämise, õnnetuse ohvriks sattumise kui ka teiste inimeste tehtud vigade pärast.
Tunnista oma tundeid
Muretsemise ja enesesüüdistamise ringist tuleb välja murda, sest see võtab energiat, halvendab inimsuhteid, tekitab apaatiat ja stressi ning mõjutab negatiivselt kogu organismi. See võib küll võtta palju aega, kuid selle tulemuseks on uskumatu kergendustunne ja parem elukvaliteet.
Alustada tuleb oma süütundele otsa vaatamisest ja arusaamisest, et see on olnud osa sinu senisest elust.
Iga kord, kui tunned end milleski süüdi, analüüsi seda tunnet ja püüa selgusele jõuda,
* kas oled harjunud nii tundma;
* kas seda põhjustavad teiste inimeste sõnad või teod;
* kas põhjuseks on mõned kindlad inimesed.
Paljud juba keskikka jõudnud inimesed tunnevad oma eakate vanemate ees piinavat süütunnet, sest seda on neile lapsepõlvest alates sisendatud. Nad pole seda kunagi küsimuse alla seadnud ega vanematega sel teemal rääkinud, vaid on seda vaikides aktsepteerinud.
Tervenemine on aeglane
Mida kauem on muretsemine ja süütunne inimese sisemust uuristanud, seda raskem on sellest lahti lasta.
Esita endale järgmisi küsimusi.
Kas olen saanud kuidagi mõjutada sündmusi, mille pärast ma ennast süüdi tunnen, või on need toimunud minust sõltumata?
Kas saaksin rääkida oma vanemate, ülemuse või kolleegidega rahulikult sellest, miks nad minus süütunnet tekitavad?
Kas olen endale seadnud liiga kõrged eesmärgid või üritan olla liiga täiuslik?
Tervenemiseks on vaja peale avameelsuse palju armastust ja heatahtlikkust. Andeks tuleb anda nii endale, et oled olnud enda vastu karm, kui ka neile, kes selle süütunde seemne on külvanud. Ja pea meeles, et sa ei pea kõikide maailma asjade pärast muretsema – igaüks kannab vastutust oma tegude ja tegemata jätmiste eest ise.
12 soovitust muretsemise tõrjumiseks
Pakume lisaks praktilisi nõuandeid, kuidas liigse muretsemise ringist välja murda.
1. Liigu ängistuse eest ära
Ülemäärane muretsemine ärritab organismi: süda hakkab kloppima, keha higistama ja jäsemed muutuvad nõrgaks.
Liikumine maandab ja rahustab keha ning toodab heaoluhormoon serotoniini. Kui tegeleda liikumise ja spordiga kaks-kolm korda nädalas, siis muretsemine väheneb. Liikumist ja enese füüsilist väsitamist saab edukalt kasutada ka enda rahustamiseks.
2. Kirjuta mured üles
Tee seda aegsasti enne magamaminekut ja kujunda sellest igaõhtune rutiin, mis kestab umbes veerand tundi. Nii on murede peale mõtlemiseks oma aeg ja koht ning ülejäänud ajaks võib nad ära unustada.
3. Unusta alkohol
Kuigi võib tunduda, et paar klaasi veini aitab lõdvestuda ja mured unustada, siis pikka aega selline strateegia ei toimi. Seda võib võrrelda talvel püksi pissimisega: algul on tõesti soe ja mõnus, kuid seda hullem on mõne aja pärast. Pikemas plaanis alkohol hoopis võimendab muretsemist.
4. Hinga sügavalt
Kui inimene muretseb ja närveerib, siis muutub ta hingamine kiireks ja pinnapealseks, mis suurendab rahutust veelgi.
Harjuta sügavat ja aeglast hingamist. Hoia kätt kõhul, hinga rahulikult ja pikalt nina kaudu sisse ja siis nina kaudu välja, nii et kõht liigub kaasa, kuid rinnakorv mitte. Sisse hingates peab kõht liikuma välja, välja hingates sisse. Alguses harjutades võib lebada põrandal. Hoia üht kätt kõhul ja teist rinnal ning jälgi, et kõht liiguks hingamise rütmis.
5. Jaga oma mured kaheks
Kõigepealt kirjuta üles need probleemid, mida sa saad ise mõjutada, ja siis need, mis sinust ei sõltu. Tegele esimese poolega ja tõmba need ükshaaval maha. Ülejäänute peale ei maksa mõelda ega nende pärast muretseda ei ette ega ka tagantjärele. Muretsemine oma tervise pärast ei vähenda haigestumisriski – see viib vaid ära rõõmu praegusest hetkest.
6. Analüüsi oma tundeid
Muretseja väldib konflikte ja eriarvamusi. Tegelikult tuleb seista silmitsi oma mõtete ja nende tekitatud tunnetega. Analüüsi rahulikult, mis on kõige halvem, mis võib juhtuda. Millistel asjaoludel oleks lõpptulemus parem?
7. Õpi enesekindlust
Enesekindlust saab õppida sammhaaval. Kui mõtled, et suudad enda eest seista ka kõige ebamugavamas olukorras, siis pikkamööda annab närveerimine järele.
8. Ära usu kõike
Kui kolleeg või ülemus ütleb midagi mürgist, siis ära arva kohe, et tegid midagi valesti, oled saamatu ja kõik on sinu süü. Mõtle selle asemel, et kolleeg on väsinud või on tal kodus midagi pahasti ja sellepärast nähvas sulle teravalt. Kumbki variant ei pruugi olla tõene – need on lihtsalt olukorra erinevad tõlgendused. Pingeid tekitavad hoopis meie mõtted, mitte situatsioon ise.
9. Vaata oma hirmudele otsa
Mida enam väldid oma muredele mõtlemist, seda sagedamini need su üles leiavad ja peas keerlevad. Kirjuta oma mured ja hirmud üles. Neile otsa vaatamine, nende must valgel nägemine ja analüüsimine mõjub rahustavalt.
10. Õpi hetkes kohalolekut
See mõjub sama vabastavalt nagu heade sõpradega rääkimine. Alati tasub oma muret jagada lähedastega, kes ei kritiseeri ega lase juttu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, vaid suhtuvad sinusse osavõtlikult.
Kui muremõte tuleb, võta see vastu, vaata talle otsa ja analüüsi oma tundeid: "Ahaa, see mure tekitab selliseid tundeid!". Pärast seda võid teadlikult minna tagasi hetkesse, kus tundsid ennast hästi ja kõik oli korras.
11. Keskendu oma kehale
Kui meel on muredest vaevatud, keskendu kehale. Kui kõht valutab, siis sa ju soojendad ja masseerid seda? Tee nii ka murede korral. Hellita ennast, tee olemine mugavaks, lohuta ennast mõne ilusa asjaga. Rahusta ennast, nagu ema kussutaks last. Kui laps kurdab, et tal on paha olla, siis me ei hakka temaga intellektuaalselt vestlema, vaid võtame ta sülle ja pakume turvatunnet.
12. Hakka elama
Muretseja muretseb alati selle pärast, mis tulevikus juhtuda võib. Kuid me ei tea sedagi, mis juhtub 15 minuti pärast – on vaid käesolev hetk ja seda tuleks nautida. Tõenäoliselt on kõik hästi ka poole tunni pärast. Vähehaaval peaks saama ka kõige suurem muretseja aru, et kasutu on närveerida tulevikus juhtuda võivate sündmuste pärast. Peame lihtsalt lootma, et kõik läheb hästi, ja laskma elul end kaasa viia. See tahab lihtsalt natuke harjutamist.
