Tarkusehambaid ehk kolmandaid tagapurihambaid peetakse jäänukiks minevikust, mil inimeste lõualuud olid suuremad.
"Kui inimene oli rohkem lihasööja ja kahvlit-nuga ei olnud, oli tal rohkem hambaid vaja. Tänapäeval me ei kasuta enam hambaid nii palju, arengu käigus on lõualuu veidi väiksemaks jäänud ja seepärast tarkusehambad sageli suhu ei mahu," selgitab dr Raudjärv.
Väikesel osal inimestest ei ole lõualuus tarkusehammaste algeidki ja osal puuduvad mõned, seevastu suuremal osal on tarkusehambad küll olemas, aga ruumipuuduse tõttu jäävad need tihtilugu lõualuu sisse, peetunuks. "Tänapäeval on harv juhtum, kui inimesel on kõik 32 hammast lõikunud ning on anatoomiliselt ja funktsionaalselt toimivad. Enamikul inimestest, kellel on suus kõik jäävhambad, tarkusehambad suhu ei ilmu," kinnitab näo-lõualuukirurg.
Lõikuvad vaevaliselt
Üldjuhul lõikuvad tarkusehambad 18.–25. eluaastal ning enamasti tulevad nad pikkamisi. "Tarkusehambad ei lõiku nii kiiresti nagu piimahambad, mõnel võtab see aastaid aega. Lõikumine on päris keeruline protsess: suhu jõudmiseks peab hammas läbima luu ja limaskesta, lisaks ei tohi teine hammas takistuseks ees olla," räägib dr Raudjärv.
Kui tarkusehammas korralikult lõikuda ei saa, siis ta peetub, jäädes kas osaliselt või täielikult luu ja limaskestaga kaetuks. Kirurgi sõnul võivad osaliselt lõikunud hambaga kaasneda valu, infektsioonid ümbritsevates kudedes, kaaries, naaberhambasse kiilumine või selle kahjustamine, tsüstid, kusjuures need kõik on põhjused tarkusehamba eemaldamiseks. "Osaliselt lõikunud tarkusehammas on nagu ajapomm inimese suus. Kunagi ei tea, millal see nii-öelda plahvatab!" hoiatab Irina Raudjärv.
Kuna tarkusehambad on reas kõige viimased ja ligipääs neile on natuke raskem, on ka nende puhastamine keerulisem, mistõttu kahjustuvad need sageli juba lõikumise ajal. "Kui tekib kaaries ja on näha, et vastas teist hammast ei ole, see on lõualuu sees, siis ei tasu seda ravida, vaid tuleks pigem hammas eemaldada."
Terve võib jääda
Kui tarkusehammas lõikub normaalselt, on täiesti terve ja võtab mälumisfunktsioonist osa, siis ta võib jääda. Samuti ei pea eemaldama täielikult peetunud tarkusehammast, kui see vaevusi ei põhjusta. Sellegipoolest soovitab dr Raudjärv neid jälgida, teha iga kolme aasta tagant radioloogiline uuring ning konsulteerida radioloogi ja näo-lõualuukirurgiga.
Seda, kas tarkusehammas lõikub korralikult, ennustada ei saa. Küll aga saab kindlaks teha tarkusehamba alge olemasolu, hinnata röntgenipildi põhjal selle asendit, mõõta hamba suurust, juurte moodustumist, olemasolevat ruumi lõikumiseks ja muud.
"Iga tarkusehammas on ainulaadne," toonitab näo-lõualuukirurg. "Näiteks kui teiste hammaste puhul me teame, mitu juurt peaks olema, siis tarkusehammaste puhul võib see arv olla igal hambal erinev, mistõttu tuleb alati teha röntgenipilt."
Õigel ajal eemaldama
Kõige parem vanus tarkusehammaste eemaldamiseks on 18–25, kui hambad alles kasvavad. Siis tehakse hambaarsti juures röntgenipilt ja selle järgi otsustatakse, kas hammas tuleb suhu normaalselt. Kui mitte, saadetakse inimene hammast eemaldama.
"18-aastasel on tarkusehamba kroon juba täielikult arenenud, aga juured on lühikesed, alles kasvavad, mistõttu nende eemaldamine on palju kergem, kuigi hammas on veel lõualuus. Ka paranemine on nooremal organismil hoopis parem," räägib dr Raudjärv. "Hiljem võivad juured olla põimunud närvi ümber, võib tekkida verejooks, hammas võib kasvada halvas asendis või vajada eemaldamist osakaupa. Samuti ei ole luu siis enam nii elastne, ning kui luu on tugev, nõuab hamba eemaldamine ühelt poolt oskust ja teiselt poolt palju jõudu."
Valus olla ei tohiks
Enamasti eemaldatakse tarkusehambad paikse tuimastusega, ainult erandjuhtudel tehakse seda narkoosi all. "Tänapäeva tuimastid on väga tugevad, valus ei tohiks olla," julgustab näo-lõualuukirurg kartlikumaid. Arst rõhutab, et kindlasti ei või enne hamba eemaldamist ise kodus valuvaigistit võtta, sest võib juhtuda, et inimene võtab just sellist, mis paneb haava veritsema, ja siis läheb kirurgi töö raskemaks, sest nähtavus on halb.
Kohaliku tuimastuse korral on soovitatav enne lõikust süüa-juua, seevastu üldanesteesia korral on see keelatud. Kui hambaarsti juures on tehtud röntgenipilt, siis tuleb see kaasa võtta. Veel soovitab dr Raudjärv kaasa võtta muusikat: "On teaduslikult tõestatud, et inimese valulävi on siis kõrgem, ta talub operatsiooni paremini, samuti ei häiri siis helid, mis hamba liigutamisel või murdmisel tekivad.
Koju võiks valmis osta jäätist ja külmageelikoti. Kui esimesed kolm päeva hoida külma peal, veritseb haav vähem ja paraneb paremini."
Enamasti üks korraga
Tavaliselt võetakse üks hammas korraga, aga inimese soovil võidakse eemaldada ühekorraga ka mitu hammast. "Arstil ei ole mingit vahet, võib võtta ka neli korraga, aga siis on inimesel hiljem paranemise mõttes natuke keerukam," sõnab kirurg.
Olenevalt juhtumist kestab kirurgiline protseduur üldjuhul veerand tunnist tunnini. Oma osa mängivad selles hamba asend, hambajuurte pikkus ja kuju ning ümbritseva luukoe paksus. Näiteks kui luu on paks ja tugev ning hambajuurt ei õnnestu luu seest vabastada, võib juur murduda. On kuulda olnud juhtumeid, kus murdunud hambajuur on jäetud eemaldamata. "Sellist tegevust praktiseerida ei tohiks," on Irina Raudjärv resoluutne. "See on vananenud arusaam, et kroon võetakse ära ja juur jäetakse alles, tänapäeval ei ole see aktsepteeritav. Isegi kui ige kasvab pealt kinni ja juur jääb sinna alla, võib see hiljem tekitada põletikku ja siis tuleb ikkagi kirurgil see eemaldada."
Vahel vaja antibiootikume
Kui hamba eemaldamiseks tuleb teha operatsioon – luud on tarvis puurida ja pärast haav kinni õmmelda –, siis määratakse inimesele lõikuse järel antibiootikumikuur. "See on koolkonniti natuke erinev, osa arste on riskialtimad, aga kuna meie siin näeme tüsistusi rohkem, siis pigem ikkagi määrame antibiootikumid kui hiljem neid tüsistusi ravime. Isegi kui tegemist on täiesti terve noore inimesega ja hammas tuleb kergelt ära, võib ilmneda komplikatsioone," toonitab dr Raudjärv.
Kirurgi sõnul on komplikatsioonide esinemissagedus 2,6–30 protsenti ning need võib jagada operatsiooniaegseteks ja operatsioonijärgseteks. Eemaldamise käigus võivad tekkida sellised tüsistused nagu verejooks, tähtsate anatoomiliste struktuuride vigastus, hamba või selle osade liikumine pehmetesse kudedesse ja vaheruumidesse, sealhulgas põskkoopasse, allergilised reaktsioonid, naaberhamba vigastamine, väga harva ka lõualuu murd. Pärast operatsiooni võib esineda valu, turset, suuavamistakistust, veritsust ja kehatemperatuuri tõusu, mis on organismi normaalsed reaktsioonid, ent areneda võib ka hambasombupõletik, põskkoopapõletik, püsiv närvikahjustus, mädanik ehk abstsess ning muudki.
Tüsistus pole naljaasi
"Kui tarkusehammast hakkab välja tõmbama spetsiaalse ettevalmistuseta hambaarst, siis tal lihtsalt ei ole oskusi, et tüsistustega toime tulla, ja ta saadab inimese meile edasi. Aga tüsistused võivad olla päris tõsised, lõppeda isegi surmaga, kui ei diagnoosita õigel ajal ja haav läheb põletikku," räägib dr Raudjärv.
Õnneks esineb raskeid komplikatsioone väga harva ning varajase diagnoosimise ja kiire tegutsemise korral saab halvemat vältida. Näo-lõualuukirurgi sõnul lähevad haavad mädanema ikkagi siis, kui organism on nõrgestatud: inimene on näiteks suhkruhaige, tarvitab kindlaid ravimeid, suitsetab või on tal alkoholismiprobleem ning organism ei saa haavast jagu.
Hullema ennetuseks peab õigel ajal arsti poole pöörduma. "Mõnikord tullakse eemaldamisele alles siis, kui hammas on juba täiesti lagunenud, koed on hästi turses, põletikulised. Nii kaugele seda lasta ei või," toonitab kirurg, hoiatades, et kui hammas on põletikuline palju aastaid, siis ta võib mõjutada kogu organismi ning põhjustada muu hulgas südame- ja liigesehaigusi. "Niisugust põletikulist kollet ei tasu kaua hoida, vaid peaks selle kindlasti eemaldama."
