Kui loomad ajavad karvad turri, siis tähendab see ähvardust, et varsti võib järgneda rünnak.
Inimesel on see jäänuk ajast, kui keha kattis tihe karvkate, mis külmaga läks turri ja kohevaks ning kaitses nii külma eest.
Nahale tekib kananahk külma ilmaga, kuid selle võib tekitada ka võimas emotsionaalne reaktsioon mõnele muusikapalale või mõne muu kauni kogemuse peale. Kananahk võib tekkida ka erutusest õrna puudutuse korral või kriidi kriipimishääle peale tahvlil.
Kananahka põhjustavad pisikesed lihased, mis asuvad naha, õieti karvakeste all, ja mille nimi on tabavalt karvapüstitajalihased. Igal karval on oma karvapüstitajalihas. Nende esmane ülesanne on külmatunde korral veresooni ahendades kehasoojust kokku hoida.
Kui meie nimetame seda nähtust kananahaks, siis näiteks inglise, saksa, rootsi, itaalia keeles kutsutakse seda hoopis hanenahaks.
Kananahaks nimetatakse ka keratosis pilarist, mis tekib kuiva naha korral peamiselt õlavartel ja reitel. Nahal on väikesed, umbes millimeetrised nahavärvi või punetavad teravatipulised valge ketuga sõlmekesed või terakesed. Nahk sarnaneb liivapaberiga. Tegemist on keratiini liigse kogunemisega karvafolliikulite ava kohale, mis ava blokeerib. Selle põhjus pole selge, arvatakse et tegemist võib olla geneetilise häirega. Nahahäire on ohutu ja võib paraneda iseenesest. Abiks on lõhnavabade neutraalsete dušigeelide ja seepide kasutamine ning niisutavad kreemid.
