Naerukajakas Monika Tuvi

Greta Kaupmees
11.09.2018
Monika spordiperes on mõistagi kõik liikmed aktiivsed ja teevad trenni. | Olga Makina

Kolme lapse ema, tantsutreener Monika Tuvi (40) on tõeline rõõmupall. Energiat ammutab ta mõnusast muusikast, tantsust ja toredatest inimestest ning kiirgab seda pakatavat rõõmsameelsust lahkesti edasi teistelegi.

Monika tantsijakarjäär algas 1998. aastal, kui ta astus lavale Eesti klubimuusika bändi Caater koosseisus. Tema talenti märkas Caatri asutaja ja liider Kalle Kukk, kellega Monika pikalt ka koostööd tegi.

Monika on rõõmsameelne ja naerab pidevalt, teda sobiks nimetada naerukajakaks – tantsu- ja fitnessiklubi Tantsugeen vana kooli tantsijate tiim saigi tänu sellele nimeks Tuvi ja Kajakad. Septembrist on töökad daamid juba täielikult tantsulainel, sest sügiseti annavad inimesed ikka igasuguseid trennilubadusi ja uue hooaja algus on hea aeg treeningutega pihta hakata.

 

Kardab vett nagu tuld
 

Monika ütleb, et sel kaunil Eestimaa suvel on ta nii palju puhanud, et vahel tunneb ta isegi natuke süümepiinu. Eesti uskumatu, ebareaalselt soe ilm hoidis rännuhuvilise Monika kodumail – muidu lendab ta lõunasse sooja või mööda ilma rändama. Tema lemmiksihtkoht on Ameerika, sest sealt saab ta enne uut hooaega energiat ammutada ja oma lemmiktantsutrennides käia.

Eestis puhkab Monika koos perega maakodus Otepääl. Kui sinna minna, tuleb jääda mitmeks päevaks, või kui töötempo lubab, siis nädalaks. "See koht on natukene liiga kaugel, et sinna väga tihti sattuda," kurdab Monika. Järveäärne suvila on aga puhkuseks parim: Monika naerab, et on sel suvel päris pruuniks saanud.

Liigpalavad ilmad talle aga ei meeldi. "Muutun päikese käes täiesti teovõimetuks, pigem tahan varjus ja peidus olla. Lapsed ei saa minuga randa, kuna ma ei kannata päikest ega oska ujuda – kaks halba asja koos. Väga tahaks ujuda osata, aga hirm on vist suurem.

Praegu on hästi popp käia SUP-lauaga vee peal; ma vaatan seda ja tunnen, et meeletult tahaks ka proovida, aga mu veehirm on liiga suur. Mul on tunne, et upun isegi vestiga ära," räägib muidu nii sportlik naine, kuidas ta siiani ei ole ujumist selgeks saanud. Reisidel on ta end küll ületanud ja vestiga snorgeldamas käinud, aga see on ka kõik.

 

Kolm vaprat lõvipoega
 

Monika vanemad lapsed on ujumisoskuse varakult omandanud ja noorim poeg läheb ujumist õppima sügisel. Lapsed Benjamin ehk Bennu (4), Samuel ehk Sam (9) ja Mac (21) ongi Monika jaoks need, kelle ümber kogu tema maailm keerleb.

"Mac nüüd teatas, et kolib koos pruudiga sügisest eraldi elama. Ma ei olnud selleks üldse valmis ja see tegi mind ikka väga kurvaks. Sam hakkas ka seepeale nutma, et miks venna läheb ära, ta on talle nii hea sõber.

Ma ei ole selleks valmis, kui lapsest saab täiskasvanu. Olen natukene selline kanaema, kes ei suuda lahti lasta, ja ma sureks vist südamevalu kätte ära, kui ta koliks kuhugi kaugele, näiteks välismaale," räägib naine ja lisab kiirelt, et õnneks teised lapsed on veel pisikesed.

Kolme poja ema tunnistab, et alles paar aastat tagasi käis tal peast läbi mõte, et võiks olla üks pisitüdruk ka... "Aasta või kaks tagasi oli see veel nii hell teema, et kui keegi küsis või rääkis tüdrukbeebi teemal, tulid mul pisarad silma... Oleksin väga tahtnud üht tüdrukut ka, aga praegu olen leppinud. Ja no kolm last – lõvipoega – on ikka piisav. Hoidsin kaua beebiasju alles, lappisin ja vaatasin, kui armsad need on. Aga nüüd tegin lõpparve, andsin kõik asjad ära. Ei tule neid beebisid enam. Aitab."

 

Reeded kuuluvad perele
 

Töö- ja pereelu ühitamine on suurpere emale periooditi olnud paras pähkel, aga Monika on suutnud luua elukorralduse, mis sobib kõigile pereliikmetele.

"Ma armastan reedeid. Juba neljapäeva õhtul tuleb selline rõõm ja energia sisse, sest tean, et homme on reede ja siis on terve nädalavahetus ees. Olen teinud reeded endale töökohustustest vabaks; esmaspäevast neljapäeva õhtuni on mul tööd ja trennid. Reedeti tegelen üldjuhul poistega: siis tulevad tavaliselt uued filmid kinno, on esilinastused, käime kinos multikaid vaatamas. See on emme ja poiste päev," jutustab Monika, emalik uhkusenoot hääles.

Ta räägib, kuidas käis sel suvel Bennuga Ranna rantšos poisile loomi tutvustamas. "Ise olen maalaps, kasvanud Jõgevamaal, aga lapsed on nii linnapoisid, et täitsa lõpp. Ja nüüd tahtsin, et ta saaks taluloomi päriselt näha ja katsuda. Et ta ei arvaks, et siga on paha mees," naerab Monika ja kiidab, et see oli väärt elamus.

 

Suunab lapsi spordi juurde
 

Monika spordiperes on mõistagi kõik liikmed aktiivsed ja teevad trenni. Siiski arvab naine, et kedagi ei tasu trenni tegema sundida, lapsed peavad saama valida, mida nad teha tahavad, neid tuleb vaid natuke suunata ja ise eeskuju näidata.

"Samil ongi praegu natuke liiga palju trenne," leiab ema. Poeg käib kergejõustikus Erki Noole koolis ja võistlustantsus, samuti Tallinna poistekooris laulmas. Suvega on tal kasvanud huvi ja armastus jalgpalli vastu ning sügisest tahab seda veel lisaks teha. Sel suvel käis Sam Martin Reimi jalgpallikooliga ka elu esimeses pikas laagris ja talle meeldis see väga.

Monika arvab naerdes, et kui isa (Monika elukaaslane on endine profirattur Jaan Kirsipuu – toim) peaks poisi eest valima, siis oleks kindel, et tantsimine jääks kohe välja. Aga ema leiab, et tantsimine annab hea füüsilise ettevalmistuse ja kauni rühi: "Ikka on ilus vaadata, kui meesterahval on selg sirge."

Tantsida võiksid Monika sõnul kõik, sest see muudab maailma paremaks. "Hiljem tuleb neil noormeestel, kes võistlustantsus käinud, ka naiste kohtlemine või taltsutamine paremini välja," naerab treener. Ka köötsakatest saavad tantsutunnis sirgeselgsed, viisakad noormehed.

 

"Ma võidan, ära muretse!"
 

Enne sügist tulebki teha pere koosolek, et paika panna, kes kuhu trenni ja ringi läheb.
"Bennu tundub meil olevat rattamees: kui ma hommikul üles ärkan, siis ta juba sõidab rattaga ümber maja. Magamistoa aken on lahti, kuulen, et mingi viuh-viuh käib," muigab Monika. Sõbrad juba naljaga pooleks vihjasid rattamehest isale, et ta peaks treki ümber maja tegema.

"Ta on viimane lootus isal," sõnab Monika, sest ülejäänud poegadel pole siiani jalgratta vastu huvi olnud. "Bennust aga võib rattur saada, sest talle endale see sport meeldib. Ta on juba võistlustel ja lastesõitudel käinud ning võitegi koju toonud," räägib naine. "Eks need lastesõidud on rohkem sellised, et võidab see, kellele ema stardis suurema hoo sisse lükkab." Ja lisab naerdes, et Bennu ema on väga tugev.

Monika meenutab, et hiljuti juhtus Bennuga vahva lugu. "Ma ei saanud võistlustele kaasa minna. Bennu tuli minu juurde, pani mulle käe põsele ning ütles: "Emme, ma võidan, ära muretse!". Ta tuli kolmandaks. Võistluselt tulles kohe hõiskas, et emme, ma võitsin! Lisas siis, et ainult kaks sõpra olid eespool. Selles suhtes on tal ikka väga hea suhtumine," leiab ta.

 

Saiavormist bikiinivormini
 

Kui Monika käest küsida, mis on tema bikiinivormi saladus, naerab ta, et hetkel on tal küll nii-öelda saiavorm, aga ta on õppinud ennast armastama sellisena, nagu on. Põhireegel, millest hea vormi ja enesetunde saavutamiseks kinni pidada, on olla kogu aeg liikumises: talvel tantsusaalis ja suvel värskes õhus rulluisutades, joostes, jalgrattaga sõites ja igal õhtul koos oma poistega kodus jalgpallimatši pidades.

"On ette tulnud, et tuleme ratastega restoranist õhtusöögilt ja siis on kohe vaja natukene jalkat mängida. Ei saa kleitigi seljast ära võtta, kui juba oled palliga platsil ja võistlustules," räägib naine. "Kõige lõbusamad mängud on need, kus osa võtab terve pere: kõik poisid, Maci pruut Sonja, Jaan ja mina."

Mis tervislikku eluviisi puutub, siis söömises ta nii eeskujulik ei ole. Monika ei lähe trendidega kaasa, sööb liha ja kõike, mis maitseb. "Mul on tugevad metslase geenid, olin tugev ja terve laps. Õnneks poisid on ka pigem nagu Mowglid ja taluvad kõike.

Aga seda täheldasin juba ammu, et nüüd vanemana tuleb kehakaal kiirelt juurde, ja kui enne see ka läks kiirelt, siis nüüd pigem tuleb ja jääb. On vaja rohkem vaeva näha, et see läheks," märgib Monika.

Üks uus asi, mida Monika on jumaldama hakanud, on rullmassaaž. Muidu ta massaaži ei armasta, ja kui ta on mõned harvad korrad spordimassaažis käinud, on see liiga valus olnud. Rulli peal saab aga ise masseerida täpselt selle tugevusega, nagu sobib.

"See on tõesti väga mõnus tunne. Tegin kevadel kuu aega kuurina – kolm korda nädalas koos trenni ja toitumisega –, siis vähenes ümbermõõt igalt poolt päris korralikult. Kui koolid, lasteaiad ja trennid peale hakkavad, läheb vahepeal režiim käest ära ja ei ole aega iseendaga tegeleda, aga kui see jälle paika saab, siis on tulemused ka näha."

 

Kõike võib, aga mõistlikult
 

Kodune menüü on neil Monika sõnul siiski üsna tervislik: süüakse hästi palju salatit ja ka liha. Liha grillituna või muul moel valmistatuna, kõrvale lihtsad toorsalatid. Kui on valida, eelistab ta kodumaist mahedat talukaupa välismaisele värvilisele kraamile.

"Aga see suhkruhirmuhullus on vahel ikka hirmus. Lapski hakkas juba vaatama, et issand, siin on nii palju suhkrut ja seda ja toda sees, seda ma ei söö. Keegi kuskil midagi räägib, ta fikseerib ära.

Loomulikult vaatan, mida nad söövad. Kõike võib, aga mõistlikus koguses. Õnneks nad on mõistlikud lapsed, ei taha liialt magusat ega söö end üle," kiidab Monika.

Süüa teha meeldib Monikale väga. Kui ideed saavad otsa, siis küsib poistelt, mida nad süüa tahaks, ja kui sealt head ideed ei tule, ähvardab piimasuppi teha.

Spordimeestel peavad ka makaronitoidud menüüs olema, sest kütust on ikka vaja. "Teisipäeva- või neljapäevaõhtuti jõuan enamasti hilja koju, ja kui mees on kodus, siis teeb tema makarone. Neljapäevaõhtuti on tavaliselt pasta Bolognese, sest see on issi leivanumber ja poiste lemmik."

 

Võtab elu lihtsamalt
 

Hommikuti ärkavad kõik pereliikmed eri aegadel ja lõunat süüakse seal, kus keegi parajasti on: tööl, koolis, lasteaias. Kui argipäevadel saavad kõik hommikusöögi ise söödud, siis nädalavahetustel teeb pereema kõigile korraliku hommikusöögi. Ka õhtusöögid on perel ühise laua taga. Ainus ebatervislik komme on neil see, et süüakse hästi hilja õhtul. Monika on üritanud nihutada õhtusöögi aega varasemaks, kuid suure pere puhul nõuab logistika kurja vaeva ja tihti jõuab pere kokku alles üheksa paiku õhtul. Enam ta sellest endale stressi ei tekita.

"Üks periood oli küll selline, kus ma nutsin või karjusin kõigi peale. Jass (elukaaslane Jaan – toim) oli pikalt ära ja minu režiim oli selline, et ärkasin kell kuus ja rapsisin terve päeva, nii et kui õhtuks koju tagasi saime, olin võhmal. Aga siis õppisime Samiga veel kodus kella kümne-üheteistkümneni ja lõpuks lihtsalt kukkusime ära. Hommikul hakkas kogu trall uuesti pihta. Tõesti mõtlesin, et jooksen kokku. Teadvustasin endale, et see ei ole okei, ma enam ei nautinud neid asju, mida tegin, sest kõik oli nii megakohustus.

Ühel hetkel mõtlesin, et sellest ei juhtu midagi, kui ma kõike ei jõua. Võtsin lõdvalt, kirjutasin ka lapse õpetajale e-kooli, et me ei jõudnud täna, teeme selle nädala jooksul ära, ja see oli okei, kõik saigi tehtud, aga pisut hiljem ja suurema pingeta," meenutab Monika, kuidas ta õppis oma närve säästma.

 

Parim koht on kodu
 

Õnneks saab pereema selles möllus endale ka isiklikku aega võimaldada. "Mul on nii äge seltskond trennis ja kodus ka, see on minu elu, mida naudin. Vahepeal reisin ka ilma lasteta või läheme Jassiga kahekesi – see vaheldus on ülivajalik, sest kogu ülejäänud aja elan ma niikuinii nendele väikestele pudinatele. Kõik need asjad, mida teen, teevad mind nii rõõmsaks ja õnnelikuks, et võib öelda: see on elu, millest polegi vaja puhkust võtta," kinnitab Monika särades.

Ent vahel tahab ta ka täiesti üksi olla. "Siis ma ei pane isegi muusikat või telekat mängima, lihtsalt istun vaikuses ja naudin hetke – istun ja mõtlen, et issand jumal, kui mõnus. Kord oli pere paar päeva ära ja olin üksi kodus – seda on mu elus vaid üks kord juhtunud. Mõtlesin, et mul on nii palju teha; et mida kõike siis teha saan: pesu lappida, triikida ja muud värki... Lõpuks ma ei teinud mitte midagi, lihtsalt olin!"

Kuigi Monika sõnul on lihtsalt olemine ka väga tähtis oskus, suudab ta nii olla kõige rohkem kaks päeva: "Siis tuleb juba selline igatsus peale, et valus on olla, ja on vaja kogu pere ja pisikesed pärdikud koju tagasi saada. Mina ja poisid oleme tegelikult sellised head koduloomad, nagu Jass ütleb, sest armastame oma kodu nii väga, et kaua ära olla ei kannata. Kord pikalt, kolmenädalaselt reisilt naastes tuli Sam tuppa, kallistas seina, tegi sellele musi ja ütles: "Tere, kodu, igatsesime sind nii väga!"."

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid