Asbest on vähkitekitav mineraal, mille kasutamine on küll näiteks Euroopa Liidus keelatud, ent selle halb mõju kestab veel kaua.
Üks sagedasemaid küsimusi, mida vähiennetusloengute järel esitatakse, puudutab kokkupuutevõimalusi asbestiga, sellega kaasnevaid terviseohte ja võimalusi end säästa.
Kuigi asbesti turustamine ja kasutamine on Euroopa Liidus alates 1. jaanuarist 2005 keelustatud, on tegemist siiski igati õigustatud murega, sest asbestist valmistatud materjale on meie ümbruses varitsemas veel küllaga. Nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ka Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus käsitlevad asbesti inimesele vähkitekitava ainena ning selle mineraaliga kokkupuutest tulenevad haigused jäävad suureks probleemiks veel aastakümneteks.
Arvud kõnelevad enda eest
Igal aastal sureb maailmas asbestiga kokkupuutest põhjustatud haiguste tagajärjel 107 000 inimest. Paraku selliste terviseprobleemide koorem üha suureneb: asbestiga seonduvate tõbede haripunkt on tänaseks ületatud nii Rootsis, Ameerikas kui ka Austraalias, kuid enamikus Euroopa maades on selline kõrgpunkt veel saabumata ja vastavate haiguste hulk aina kasvab.
Rootsi oli esimene Euroopa riik, kus asbesti kasutamine keelustati (1976), ning sellest kahjulikust mineraalist tulenev epideemia tipnes seal aastal 1995. Ekspertide arvamuse järgi võiks vastav haripunkt Euroopas üldiselt tulla veel enne 2020. aastat, samal ajal kui näiteks Jaapanis prognoositakse sellist kulminatsiooni 2030.–2039. aasta vahele.
Üle maailma on asbesti kasutamine keelustatud 55 riigis, kuid need keelud on siiski suhteliselt hiljutised ega ole jõudnud veel oma mõõdetavat mõju avaldada.
Hoopis kurvem aga on lugu mitmetes areneva tööstusega riikides (sh India, suur osa Aasiast, Ida-Euroopa), kus asbesti sissevedu ja tarbimine jätkuvad ning seda paraku ka üha suuremal hulgal.
Ajavahemikus 1920–2003 kasutati maailmas ühtekokku üle 181 miljoni tonni asbesti ning praegune aastane kogutoodang on ikka veel umbes 2 miljonit tonni. 95% sellest toodetakse Venemaal, Hiinas, Kanadas, Brasiilias, Kasahstanis ja Zimbabwes ning enam kui 85% kasutatakse erinevate toodete valmistamiseks nii Aasias kui ka Ida-Euroopas.
Loe edasi ajakirjast.
