D-vitamiini kutsutakse ilusa naeratuse ja hea rühi vitamiiniks. Päikesenapp suvi tuletas meelde, et selle vitamiini varasalved ei pruugi täis olla. Kuidas neid täita?
D-vitamiini ajalugu on huvitav. See elutähtis toitaine on maailmas eksisteerinud vähemalt 500 miljonit aastat. Arvatakse, et esmalt tekkis D-vitamiin fütoplanktonis ehk taimhõljumis päikese toimel, kuid ei ole päris selge tema otstarve madalate eluvormide jaoks. See võis olla fotokeemiliseks signaaliks ehk looduslikuks kaitseks päikesekiirguse eest.
Ent ka nendest teadmata põhjustest kujunes välja olukord, kus selgroogsete skeleti arenemine ja luustumine muutus evolutsiooni vältel D-vitamiinist sõltuvaks, D-vitamiini moodustumine ise aga jäigi sõltuvaks päikesest.
D-vitamiini on kahesugust
Tänapäeval teame, et päikesest sõltuva D3-vitamiini ehk kolekaltsiferooli kõrval on olemas ka teine, toidust saadav D2-vitamiin ehk ergokaltsiferool. Mõlemad imenduvad organismis ja viiakse maksa ning neerudesse, kus need vitamiinid salvestuvad ning tekivad nende aktiivsed vormid.
Sageli räägime lihtsalt D-vitamiinist, tegemata vahet selle kahe vormi vahel. Ent paljude viimase aja uuringutega on tõestatud, et D3-vitamiini ehk päikesest saadava D-vitamiini sisalduse suurendamisel veres on võrreldes D2-vitamiiniga mainimisväärselt positiivsem mõju.
D3 on tähtsam
Miks siis D3 on tähtsam kui D2? Otsime südamehaigustele põhjust küll sealihast, küll talupiimast. Aga me oleme hoopiski muutunud autoinimesteks, käime spaades, oleme kolinud tuppa, teeme trenni jõusaalis... Nii jääb saamata seegi vähene D-vitamiin, mida põhjamaine ilm pakub.
Väljas päikesevalguses kõnnime üha vähem. Meie eluiga küll pikeneb, kuid aina rohkem näeme enda ümber neid, kelle jalad ei liigu hästi ja selg on küürus. Kes lihtsalt ei jõua käia.
Ka D-vitamiini mõttes kiidame üha rohkem Vahemere dieete ja oliive, kuid tegelikult peaksime kiitma eelkõige päikest, ja ongi kogu dieet. Aga kahjuks ei ole päike meil alati omast käest võtta, nagu möödunud suvi näitas.
Loe edasi ajakirjast...
