Epp Petrone, loominguline maailmaparandaja
Kadi Lehtmets
05.11.2014

 

Kui oled lasterikas kirjutav ema, siis on sinu jaoks luksus mitte muusa puudutus, vaid lapsehoidja saabumine. Kirjanik ja kirjastaja Epp Petrone teab, et laste kõrvalt lugusid luues elad justkui mitut elu korraga.

 

Epp Petrone jaoks võtab tänavune sügis kokku justkui juubelinumbri. Õigemini see number koorus välja uue raamatu kokkupanemisel. Esialgu polnud see nii mõeldud: "Mul tuli spontaanne tunne, et on õige hetk vaadata tagasi oma laste kasvamise ajale, panna kokku nii-öelda "Elust kirju": põnevamad kolumnid, blogis ilmutatud kirjutised ja ka mõned käsitsi kirjutatud päevikumärkmed, mida siis kohati tänapäeva perspektiivis kommenteerida. Kui hakkasin seda kõike tegema, ilmnes, et ajast, mil mu elus toimus paradigmavahetus – sündis meie esimene laps –, ongi möödas täpselt kümme aastat."

Vabadusejanulisest seiklevast ajakirjanikust on tänaseks saanud ema, kirjanik ja kirjastaja. Epp ja Justin Petrone peres kasvab kolm tütart: 10-aastane Marta, 7-aastane Anna ja kolmene Maria. Kirjastuse Petrone Print asutas Epp 2007. aastal. Siis sündis oma kirjastus ja sündis ka järgmine tütar.

Aga pere paisub ajuti tööde-tegemiste tõttu veelgi suuremaks. Nagu Epp on ühes kolumnis nentinud: ajal, mil nii isa kui ka ema püüavad mõlemad oma romaani kirjutada, on majas kolme lapse asemel tegelikult viis.

 

Kuidas ilmas rännata

Oma peatselt ilmuvas raamatus pihib Epp, et on aegu, kus ta on unistanud jätta koduuksele kirja: "Läksin ära. Ärge mind otsige! Tulen tagasi."

Mäletan Eppu aastatetagusest ajast väga lennuka ja rändlevana: kord liikus ta ringi Aasias, siis jälle Ameerikas. Tema elu- ja reisiromaane oleme lugenud kõik. Eelmisel suvel kolis kogu Petronede pere taas kord Ameerikasse, kuid on nüüd Eestis tagasi.

Kas selline rändamine on Epul hinges ja ihus? Või on nüüd, kolme tütre emana, rändamised mõneks ajaks rännatud?

"Jah, nüüd tuleb see kalju olla. Teised inimesed loodavad minu peale," naerab Epp. Ja reedab, et tegelikult ei viitsi ta hetkel mingist reisimisest mõeldagi. Ühes reisifirmas ootab tänaseni väljavõtmata krediit. "Ja mul pole siiamaani tekkinud tunnetust, kuhupoole ma siis rändama peaksin. Praegu ei taha üldse kuhugi minna. Olen rahul, et mul on olemas maamaja Setumaal, kus selgi suvel end teostada sain." Epp ütleb, et kui nüüd Eestist ära käib, sõidab ta Setumaale!

Pealegi pole sugugi kerge reisida vanematel koos kolme eri vanuses lapsega. "Minul isiklikult perereisi kui formaadi suhtes illusioone ei ole," nendib Epp, kes on selle omal nahal järele proovinud. "Lõpuks on kulutatud raha ja muid ressursse – aega, kütust jne – mõttetult palju. Kõigi ootused on suured, aga samas egod põrkuvad. Igaüks tahab erinevat asja, aga nii lapsed kui ka vanemad on tundlikumad kui tavaliselt. Mõni hetk lainete ja ranna vahel on muidugi tore, aga siis hakkab keegi kisama või on rand reostatud."

Kui plaanida reisi, siis hoopis väikeste grupikestena, mis on samuti suure pere võimalus. "Olen mehega läbi rääkinud, et oleme parem rahulikult kodus. Ja kui minna, siis näiteks veedan mina Justiniga nädalalõpu, jättes lapsed hoidjaga koju. Või lähme meie vanema tütre Martaga, teemegi ühe väikese kultuurireisi. Selliseid kombinatsioone on mitut moodi võimalik kokku panna. Aga mida vähem egosid, seda suurem tõenäosus, et asi välja tuleb!"

Lisaks on Epu igapäevane töö sarja "Minu" eksootilisi maid käsitlevate raamatute toimetamine. "Loen tavaliselt antud riigi kohta juurde ka. Saan oma tugitoolireisi niimoodi kätte küll. Kui ma seal ka päriselt käinud pole, siis hiljem on ikkagi tunne, et see maa on tehtud."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid