Helle Laas – targalt lapsemeelne

Esme Kassak
03.10.2014

 

Nukunäitlejal Helle Laasil täitub järgmisel aastal 50 aastat laval olemist. Pole ka imestada, sest teater ongi tema jaoks elulaad.

 

Kohtume Hellega tema väikeses Mustamäe korteris, kus ta on vaid väheseid võõrustanud. Ta ei lase naljalt inimesi endale lähedale, kuid need, kes on leidnud tee tema "vasakusse taskusse", nagu ta ise ütleb, on püsinud seal kindlalt terve elu. Nii võib igast fotost, maalist, nukust, vaasist ja meenest Helle kodus välja lugeda mõne kindla seiga või loo.

 

Turvaline laste maailm

Helle enda lapsepõlv ei möödunud muretult ja ehk on see üks põhjustest, miks ta on kiindunud lastele etenduste loomisesse ja andmisse. "Võib-olla tuleneb see kuidagi lapsepõlvest, isa tapmisega seoses," viitab ta sõjajärgsele ajale, mil otse ukselävel isa tema ja ta ema silme all maha lasti. "Täiskasvanute maailm on väga jõhker, laste oma tegelikult ka, aga laps teeb seda teadmatult – tal ei ole veel elukogemust, vaid on selle võtnud täiskasvanute pealt. Kui väike laps hakkab valetama, siis saad kohe aru, kuid täiskasvanu paneb nii, et eluaeg mäletad," arutleb ta.

Suure osa oma toonaseid mälestusi on ka kirjanikuna tuntud Helle pannud juba pea veerandsada aastat tagasi avaldatud biograafilise raamatu "Ajarefrään" kaante vahele. Selle põhjal on uuel aastal NUKU lavale jõudmas etendus gümnaasiumiealistele ja täiskasvanutele. "Ega see pilt silme eest lähe, vaatamata sellele, et ma seda kogu aeg endaga kaasas ei kanna, aga ta on olemas. Kui ma sellest omal ajal kirjutasin, siis ei teinud ma seda omast peast, sest mu oma mälestus oli viieaastase mälestus ja tunded, mis sellega kaasnesid. Rääkisin minust vanemate inimestega, ka ühe NKVD-lasega, ja vaatasin, kas need jutud ja mälestused lähevad kokku. Praegu "ei mäleta" keegi midagi, kõik räägivad end puhtaks."

 

Huvitavad inimesed inspireerivad

Kui Helle Laasi näitlejateed vaadata, siis kõrvaltvaataja pilk leiab sealt vaid üksikuid põikeid Nukuteatrist mujale, sest toona oli suunamist rohkem ja rändamist vähem. Teatrikollektiivis on Hellel aidanud hakkama saada kunagise näitleja Laine Vaga-Mandrilt kaasa saadud õpetussõnad mitte otsida lähedasi sõpru teatrist ega liituda ühegi pundiga. "Kogu aeg olen seda meeles pidanud ja olen selle eest tänulik. Ma ei ole seljataga susija ega ole läinud kellegagi ka otseselt inetuks. Tean, kuidas ma ütlen nii, et ei solva inimest. Eneseuhkusele ei tohi haiget teha. Üheltki inimeselt ei saa midagi loota, kui tema eneseuhkust riivad," kõlab lühidalt kokkuvõetuna soovitus, kuidas loovas tiimis hakkama saada.

Need hetked, mil siiski ühest või teisest kohast omal ajal villand sai, on omamoodi märgilise tähendusega olnud ning juhatanud Helle kokku kui mitte uute loominguliste väljakutsetega, siis vähemalt väga huvitavate inimestega. Ja just huvitavad suhted ja vaimult suured inimesed on teda alati innustanud. Üks selline kustumatu mälestus on tal Ukraina juurtega kunagisest lõvitaltsutajast Irina Bugrimovast, keda ta käis Moskvas intervjueerimas noortelehe (laste?) Säde jaoks. "Need suured inimesed, kui nad sind usaldavad, on metsikult lihtsad ja ausad. Piisab kahest tunnist jutuajamisest ühe inimesega, et anda jõudu aastateks. Olen selle eest hirmus tänulik," räägib Helle, hoides käes Bugrimova signeeritud raamatut.

Muide, sarnaselt Bugrimovaga unistas lapsepõlves just lõvitaltsutaja ametit silmas pidades tsirkusega liitumisest ka Helle, kelle onugi oli omal ajal tsirkusega seotud.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid