Karin Rask tervisetoitude kütkes

Tekst Kristjan Arunurm
13.11.2010

Kui Karin Rask ütles üheksa aasta eest lavaka-lennust tehtud saates tavapäratult, et kõige tähtsam ei olegi teater, vaid tasakaal pere ja kõige muu vahel elus, oli võttegrupp üllatunud: noor näitleja on tavaliselt uljam ja ambitsioonikam. Karin oli siis enda meelest mõtetelt küps ja arvab, et ta pole palju muutunudki.

Kord oli noor näitleja Karin Lätsim. Kaua seda nime avalikkuses ei kuuldud, ometi juba teati. Nüüd võib vist järeldada, et nime saab korduvalt tuntuks mängida - ei ole ju ka neiupõlvenime välja vahetanud "Rask" lasknud neli aastat lastega kodus olnud näitlejatari unustusse vajuda. Tegemist tal on - mitte hirmpalju, aga mõnusalt, ütleb ta ise.

"Kui tuleb, siis ikka hunnikus ja korraga. Ma eriti ei muretse selle pärast, mis ei sõltu minust. Tuleb see, mis peab. Kui ei, siis tuleb midagi muud. Inimesed teevad minu meelest liiga palju tööd," ütleb ta. Ütleb, nagu Sügav Rahu või Õnnetunne ise.

"Ma ei karda eemal olla: Kui lähen oma teatrisse, on seal kõik tuttav ja nagu midagi poleks muutunud - samad naljad, tuttavad inimesed. Justkui mõne sõbraga: pole aastaid näinud, aga kui kohtud, siis on tunne, nagu polekski lahus olnud. Mulle meeldib rutiin, näen seda positiivses valguses."

Valikud ja unistused
Nii ongi: kui tuleb, siis palju. Estonia teatri kunagiste Pipi-etenduste tohutu rohkusega võib võrrelda ka näiliselt lühemat, kuid sootuks intensiivsemat koormust, mis lasub nukuteatri näitlejail. Näiteks kui populaarses hooajalavastuses "Kalle Blomkvist", tuli Karinil kaks nädalat jutti iga päev kaks korda paariks tunniks kehastuda Eva-Lottaks, või kui mängida mõnd jõulutükki neli päeva järjest kolm korda päevas, võib Karini sõnul vabalt tekkida niisugune tunne, et väga raske on endast midagi uut leida: "Päris kurnav on see, kui pole dublanti, aga üldiselt tulen ma üsna lihtsalt rollist välja. Nagu ka sisse lähen - astun lavale, ja korras. Võib-olla mõne keerulisema rolliga on raskem."

Seega: ei mingeid inspiratsioonikriise ega taastumisrituaale. "Ma lihtsalt ei tee alla mingisuguse lati, olen seadnud endale piirid ja pean neis püsima. Ka rollide mõttes - kõigega vist ikka nõus ei oleks. Eriti valin siis, kui olen lastega kodus. Nagu Juhan Viiding ütles Rita Raavele: "Iga s...a ei pea proovima,"" naerab Karin.

Muidugi on ta näinud läbipõlenud artiste, ka nukunäitlejate seas, kuid enda kohta teab Karin kindlalt: "Luban, et kui mulle see amet enam midagi ei paku või kui mind enam ei vajata, astun rahus kõrvale - mul on ainult üks elu ja ma tahan teha neid asju, mis teevad mind õnnelikuks."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid