Rängast liiklusavariist paranev MARIKA KOROLEV tunnistab: selgroomurd annab endast veel valuaistinguga märku ning kõhuõmblus ei lase hommikuti mõnuga ringutada. Kuid ta on kindel, et töörutiini sukeldumine aitab taastumisele kaasa ja tähtis on mitte viriseda, sest sellest pole rõõmu kellelegi.
Milline oli möödunud talv Teie jaoks?
MARIKA KOROLEV: Kodune. Olen kütnud kaminat ja vaadanud, kuidas sellest kuumusest lendavad öisesse taevasse sädemed, tüüpilise emana palunud oma pojal ja tütrel paremad lapsed olla ning muretsenud selle pärast, et külm roose ega noori viinamarjaistikuid ära ei võtaks.
Mis aeg praegu on?
Praegu on vist kokkuvõtete tegemise aeg. Üks vaatus sai läbi. Mida toob järgmine? Ennustamine on tänamatu tegevus.
Millised suhted on Teil ajaga?
Arvatavasti head, sest sain ajapikendust!
Kuidas ennast tunnete – vaid neli kuud pärast traagilist liiklusavariid?
Tänan küsimast, meditsiinilises mõttes olen üsna tavapärane patsient, kõik on kulgenud nii, nagu meedikud prognoosisid. Selgroomurd annab endast veel valuaistinguga märku ja kõhuõmblus ei lase hommikuti voodis mõnusalt ringutada, kuid muid vaevusi, ptüi-ptüi-ptüi, õnneks pole.
Mis on olnud kõige raskem?
Kõige raskem on olnud vahest mõte sellest, et kui oleksin tol päeval hukkunud, kuidas siis suutnuksid edasi minna mu lapsed ja vana ema. Kus nad oleksid, kuidas tuleksid toime nii hingeliselt kui materiaalselt? Paraku sõltub nende heaolu suurel määral minust.
Teiega samas sõidukis olnud näitleja Anne Veesaar on öelnud, et sellest õnnetusest peab kindlasti rääkima. Kas ka Teie arvate nii?
Kas ja kui palju rääkida, on iga inimese sisetunde küsimus. Ka psühholoogide suhtumine – kas oleks õigem rääkida või mitte –, on erinev. Ühed soovitavad just nimelt rääkida, ja hästi palju, kõik endast välja paisata. Teised aga leiavad, et pigem tuleks visata ära kõik, mis õnnetust meenutab ja sellega seondub – riided, ajalehed, fotod, kaasas olnud esemed... Ma ei ole kummagi variandi agar järgija, olen andnud sel teemal ühe intervjuu ja ka enamus kaasas olnud tarbeasju on alles.
Milliseid muutusi on Te ellu sugenenud?
Tänase päeva seisuga erilisi muutusi õnneks enam ei ole. Suudan teha peaaegu kõike, mida varemgi. Haiglast koju jõudnud, oli küll päris keeruline hakkama saada, elada mitu kuud vaid püsti- või pikaliasendis. Tavaolukorras me ei märkagi, kui palju päevas tegelikult istume, aga kui see võimalus ära võetakse, märkad ühtäkki, et tool on vägagi hea sõber. Tualetis tuli õppida püsti seistes asju ajama, tundsin end üpris mehelikult, ja sukkade jalgatõmbamine abijõudu kasutamata osutus võimatuks.
Pärast avariid käisite ka taastusravis. Kuivõrd sportlik olite enne?
Minu sport pole kahjuks füüsiline treening, kuigi see aitaks kindlasti hea enesetunde saavutamisele kaasa. Üritan vahelduva eduga käia ujumas, uisutamas, jooksmas, kuid ebastabiilse ja ahvatlustele järeleandva inimesena ei suuda ma järjekindlalt trenni teha, olen pigem kaootilisuse musternäide. Sport, palun vabandust, ei sobi mulle. Selle energia, mis kulub võimlemisele, panen parema meelega maalimisse, lugemisse, uute muusikapalade õppimisse. See on minu sport. Treening on rohkem meeste pärusmaa. Naisena kummardan füüsilise jõu ees, kuid lubatagu, et mu enda nimeks jääb siiski nõrkus...
Barbarissid kindalaekas
Vana Baskini Teater, mille neljas lavastuses Te mängite, annab palju külalisetendusi – täna Hiiumaal, homme Kundas, Jõgeval jne. See on ju ometi kurnav!
Jah, see ongi teatri suurim probleem, mitmed tuhanded kilomeetrid bussisõitu kuus. Kuid teisel moel ei saaks Vana Baskini Teater (edaspidi VBT – H.P.) tänase päeva seisuga eksisteerida. Mis muud, kui padjad-tekid bussi kaasa. Ja kommid, et oleks magusam. VBT lemmikkompvek on, muide, Kalevi legendaarne karamell Barbariss, neid peab kindalaekas alati olema, muidu tuleb depressioon!
Kas pärast juhtunut teelolemise kartust ei tekkinud?
Isegi imestan. Kaudselt võib kartmiseks pidada istumist esiistmele, bussijuhi kõrvale ning seda, et jälgin piinliku hoolega igat möödasõitvat või vastutulevat autot. On tunne, et kui oma silm kontrollib, on sõit kindlam, turvalisem.
Kas Te pikemat lavapausi ei soovinud?
Tavapärasesse töörutiini sukeldumine aitab pigem taastumisele kaasa.
Esimene etendus pärast õnnetust – kuidas end tundsite?
See oli “Tipsutajate” etendus. Piinlik tunnistada, aga jäin täiesti rahule. Ei saa öelda, et oleksin endale hinnaalandust lubanud. Või siiski, kõrged kontsad asendasin pisut madalamatega. Seda pole ju palju?
VBT on komöödiateater. Mida arvate sellest žanrist, komöödia võimest naerutada?
Naer on terviseks ja mitte ainult kõhulihaste treenimise mõttes. Öeldakse, et elu ilma huumorimeeleta on kui sõit vedrudeta vankril mööda munakiviteed. Vedrudega on ikka palju mõnusam!
Millal tundsite laval viimati siirast rõõmu?
Minu rõõm on alati siiras. Nii laval kui elus.
Kui palju on Teil tulnud mängida tükkides, mis tegelikult endale korda ei lähe?
Töid, mis korda ei lähe, tehakse tavaliselt raha pärast, need aitavad üüri maksta. Mõnikord pole mitut pakkumist korraga võtta, et valida. Parem mängida pisut nõrgemas tükis kui üldse mitte mängida. Et ei läheks rooste.
Milliseid töid olete mujal viimasel ajal teha võtnud?
Jõudumööda loen reklaame, aeg-ajalt teen kaasa seriaalis “Õnne 13” ja hiljuti võtsin vastu väikese filmipakkumise. Vist tuleb kevadeks üks näitemäng ka. Lisaks olen avastanud endas ehitajakutse...
Kuidas jaksate kõike kahe lapse, üks neist 2aastane põnn, kõrvalt?
Seda ei ole palju. Kiired perioodid vahelduvad vähem kiiretega ja mõnikord saan suisa siidsukkades diivanil istuda ning kohustusi ei olegi!
Mida oma laste juures imetlete?
Imetlen neid tervenisti. Kuidas pisikesest kasvab suur, mis radu ja teid pidi jooksevad nende mõtted, kuidas arenevad õe-venna suhted, kasvab kiindumus oma kodusse ja peresse. Iseäranis kõrgelt hindan laste huumorimeelt ja mängulusti.
Ei virise, vaid kallistabOlite kaks nädalat Eestimaalt ära – kus reisimas käisite?
Viimati olin kahe hea sõbraga Bulgaarias. Kuskil Sofia keldriurka suitsuses baaris pidasin oma sünnipäevagi ära. Oli väga lõbus ja tore vaheldus tavapärasele tähistamisele kodumaal. Banskos (Bulgaarias) on suurepärased mäed, asjatundjate sõnul isegi paremad kui Alpid. Minu roll piirdus seekord mäestiku karge õhu sissehingamisega, suuskade ja lumelaua jaoks oli keha veel pisut nõrk.
Kui hästi oskate puhata?
Ma ei ole kindel, kas reisimine ongi nii väga puhkus. Kohanemine kliima ja ajavööndiga, palju jooksmist ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni, meeste tohutult tähtsad toiduhankimise mured, õhtused peod – tihtipeale vajan hoopis pärast reisi paaripäevast puhkust ja võimalust välja magada.
Puhkus on pigem see, kui oled end oma mõnusas voodis suleteki all korralikult välja maganud ja ees on vaba päev, mille võid veeta laiseldes ja šokolaadi süües.
Mida ootate sellelt kevadelt?
Õnne ootan, ja ikka suuremat!
On Teil omad traditsioonid, mis alati on kevadega seotud?
Kevad tuleb okste ja muu prahi põletamisega. Mulle tohutult meeldib rämpsu ära visata ja prügi põletada. See mõjub loodusele samamoodi nagu inimorganismile jääkidest vabanemine.
Ah jaa, kevadel ostan kindlasti mõne uue kleidi, olen kleidifänn.
Mis on elus tähtis?
Mitte viriseda, sest sellest pole kellelegi rõõmu.
Mida meeldib Teile üle kõige teha?
Kallistada.
Mida tahate oma lastele ellu kaasa anda?
Arusaamise, et kasvamine ka ühe vanemaga peres on täisväärtuslik ja et nad jõuavad väga kaugele, kui vaid ise seda tahavad.
Millest unistate?
Veel ühest lapsest... Ja koerast.
