Suhkruhaigus kurnab kogu keha ja vaimu. Mis selle vastu või leevenduseks ise ära teha saab, seda selgitab endokrinoloog Marju Past.
Kui diabeet avastatakse ja insuliini pole tarvis süstida, ei pruugi tablettravil oleva suhkruhaige elus pealtnäha eriti midagi muutuda, kui ta ka enne vähe magusat ja lahjemat toitu sõi ning oli liikuv inimene. Esimene ehmatus möödub peagi, hirmud pimedaks jäämise ja jalgade kaotamise ees tuhmuvad ning elul pole viga midagi: kusagilt ei valuta, olemine on hea.
Perearst, endokrinoloog või südamearst muudkui korrutavad: püüdke hoida veresuhkur võimalikult normis! Diabeetik püüabki, ent alati ei õnnestu. Miks veresuhkru normi lähedal hoidmine nii tähtis on ja kas sellest on peale enda ja tohtri rõõmuks ilusate proovinäitude ka kasu?
Oleneb ka igaühe omapärast
Endokrinoloog Marju Past võtab tavaliselt vastu diabeedikeskuses Tallinnas; päeval enne kohtumist aga oli ta tohtriametis Rakveres, järgmisel sõitis Narva diabeetikuid üle kaema. Kui tublid suhkruhaiged soovitusi järgima on?
"On olemas n-ö halvemat ja paremat diabeeti, kuid head suhkruhaigust ei ole. Osal inimestel on veresuhkru tasakaalu saavutamine ravimitega suhteliselt kerge, teised aga peavad selleks nägema palju vaeva, ja näevadki, ent veresuhkur ei ole korras. Seda tuleb ette rohkem nendel haigetel, kes süstivad insuliini, tableti puhul on asi natuke lihtsam," jagab Marju Past tohtrikogemusi.
Mõnedel lihtsalt on haiguse kulg kergem, mistõttu veresuhkur püsib hõlpsamini tasakaalus. "See on nagu vererõhuga: osal saab selle väga kergesti normi isegi ühe ravimiga, teistel kasutatakse tabletikombinatsioone, ja kui saadaksegi rõhk korda, läheb jälle paigast ära. Sama lugu on veresuhkruga.
Ilmselt on asi ka inimese organismi omapäras ning haiguse raskuses ja kulus. Seega ei saa öelda, et need, kellel on veresuhkur korrast ära, ise selle ärahoidmiseks midagi ei tee. Vastupidi: tean paljusid patsiente, kes teevad selleks palju ja suudavad just tänu sellele suure raskusega veresuhkru normi piires hoida."
Loe edasi ajakirjast...
